Tervitused Huelvast

Tere!

Tervitan Huelvast. Sattusin täna lugema Emily Dickinsoni. Kõigepealt meenus mulle ta luuletus:

Tell all the Truth but tell it slant –
Success in Circuit lies
Too bright for our infirm Delight
The Truth’s superb surprise

As Lightning to the Children eased
With explanation kind
The Truth must dazzle gradually
Or every man be blind –

Mis räägib sellest, kuidas inimesed ei oska tõega midagi teha, neile tuleb seda esitada tasakesi, tükk-tüki haaval.

Seejärel maandusin Wikipedias ja leidsin imeliselt ilusa pildi Virginia Woolfist. Kas ta pole mitte pitlilus! 

Lausa uskumatult õrn. 

Musid!

Ax

Seiklused Tamme Hostelis

Tere!

Mõtlesin, et peaksin ometi selle ära kirjutama. Ma olen juba neli aastat töötanud igal kevadel ja suvel Tamme Hostelis. See on tohutult toreda kollektiiviga töökoht: kõik on nii mõistvad ja armsad! Nagu perekond!

Küll aga toimub siin postil olles palju naljakaid ja vahvaid asju.

Meil käib igal hommikul külaline nimega Goša. Ma arvan, et Goša on umbes 67. Ta on eluaegne sportlane ja ükspäev nägin teda Võru tänaval jooksmas, suu kõrvuni! Nii suur spordisõber! Ta treenib hetkel iga-aastaseks jooksuks ümber Viljandi järve, kus ta on aegade algusest saadik käinud.

Goša on üldse vahva. Tema nimi on olemas meie telefoninumbrite seas ja ta ameti juurde on kirjutatud "asjapulk". Vat nii tähtis on see meie Goša. 

Iga kord kui ta uksest sisse astub, tõstab ta käed taeva poole ja tervitab sind millegi puhul. Täna näiteks sain tervituse esimese kevadise laupäeva puhul! Enamasti küsib, kas meil uusi 2 € münte on. Nimelt kogub ta põnevate piltidega 2 € münte. 

Goša on tore, aga teda peab vahepeal manitsema. Meil on siin saun, kus on väga range reegel: vihelda ei tohi! Koristajatel on väga raske neid lehti sealt alt kätte saada ja seetõttu ei lubata seal ka vihelda. Aga ükskord oli Goša broneerinud sauna ja ta veel enne ütles, et oi, tuleb hea saun! Saame vihelda! Mille peale ma ütlesin, et ei-ei, vihelda ei tohi! Kui Goša kohale jõudis, oli tal oli viht juba näpus. Kohe kui silmasin teda vihaga, ütlesin, "Kuule, Goša! Kuhu sa selle vihaga lähed?" Selle peale oli Goša hämmelduses. Lõpuks smuugeldas ta vist ikka selle viha sauna, sest järgmisel päeval oli Imbi väga hämmingus, et kuidas kõik need lehed sauna said. 

Üks tore töötaja on Ly. Ly on umbes Tõnni vanune, nad käisid samal kursusel. Ma usun, et ta on ilmselt kuskil 70. Ly ei kuule eriti hästi, seega kui tahad temaga suhelda, pead veidi kõvemini rääkima. Kahjuks kõvasti rääkimine väga hästi ka ei aita, sest et ta vist ei saa enam kõikidest asjadest päris hästi aru. Ta küll nõustub, ütleb "Jajah," aga teeb ikka nagu tema tahab. See on vist üldse nõuka ajal sündinud inimeste eripära. Nad võivad küll öelda, et jah, loomulikult, aga teevad ikka seda, mida hing ihaldab. Omamoodi tore!

Ly puhul on see kohati veidi naljakas. 

Tavaliselt kui ma ärkan, siis ma alati nuuskan veidi, köhin. Aga umbes paar kuud järjest küsis Ly mu käest igal hommikul, et noh, kuidas sul küll see haigus nii pikalt on! Mille peale ma igal hommikul ütlesin, et ei, kallis Ly, ma pole haige. Mul on lihtsalt hommikul alati nohu! 

Asi kulmineerus sellega, kui Ly peaaegu et määris mind Carmolisega, mis on tema jaoks imerohi. Tõsi - see on hea rohi. Lõpuks ma alistusin ja lasin tal mu olematut haigust ravida. Ta tundus rahul olevat. See on väike hind mida maksta teise rahulolu eest. :)

Ly jutt on alati veidi katkendlik. Mõtted hüppavad siia-sinna. Kohati on raske aru saada, kuidas me nüüd siis siia jõudsime. Sellest ka üks väike juhtum eelmisest suvest.

Istun mina hommikul laua taga, uimane ja väsinud, nagu ikka pärast öötööd. Ly tuleb mu juurde ja uurib, et kuule. Kas sa võtsid sellest Praha kevadest ka osa? Ma olin täiesti hämmingus ja ütlesin, et ... ei, ma sündisin 30 aastat hiljem. Seal ma ei olnud. Ly ei lasknud ennast sellest heidutada ja uuris edasi, et ei tea kas oli hirmus ka? Ma naersin ja ütlesin, et Ly, ma sündisin aastal 1998, seega ma tõesti ei oska öelda! Selle peale läks ta ära. 

Kindlasti meenub veel seikasid. Praeguseks kõik!

Agnes

2018

Tere!

Olen jätnud selle beebi täitsa unarusse. Pärast pikka pausi olen siiski tagasi ja kavatsen jätkata!

On olnud üks huvitav aasta. Marten läks minema ja see oli päris kole lugu. Siis kolisin üksi Alasisse ja alguses ei tulnud seegi kuigi hästi välja. Siis oli ülikoolis raske ja miski nagu ei tulnud välja. Olen jõudnud arusaamale, et iga talv ma pean ikka korraks käima mustas augus ära. Aga võib-olla nüüd kui ma seda tean, suudan seda vältida. Väga loodan! Eks näis :) Ei taha kohe kuidagi jälle emmet segada enda jamadega. Ma ausõna katsun olla stabiilsem human bean. Eks ma kunagi saan selle käppa, usu mind!

Kuskil aprillis hakkas elu paremaks minema. Siis tuli päike välja ja lootus, et võib olla soojem kui 0 kraadi, kasvas. Ja nii läkski! Mais oli terve kuu tohutult soe! Kõik puhkes nii suure hurraaga õide, et ma pidin lausa allergiavastase süsti saama 10. mail :)

Marten naases 1. juunil.

Juulis veetsin enamus ajast Saaremaal. 4. juulil käisin Habsburgide õppejõu Kerttu (ja paljude teiste kursakaaslastega) KUMUs Michel Sittowi näitust vaatamas. See oli väga lahe kui nüüd päris täitsa aus olla. :) Maalid olid imetillukesed, ma arvan, et kuskil 30 cm x 20 cm. Loengutes nendega jännates jäi selline tunne, nagu oleksid maalid hoopis suuremad.

Sellised minimaalid. Pilt pole loomulikult minu tehtud. Aga mis ma ütlen!!! VÄGA ilusad olid. Minu lemmik on see maal Mary Rose Tudorist (ilmselt, kuid ei olda kindel). Selle kohta kirjutasin ma ka eksamil.

Juulis olin Saaremaal, lihtsalt olin emme ja Robi ja Kallega umbes nädal aega. Nii chill oli. Suppasime, toitsime õhtuti lambaid, tegime jalutuskäike, võtsime päikest. Jube lahe oli see, kui läksime paadiga meresõidule. Sõitsime tund aega ühele saarele (pigem kivilaiule), kus Kalle oli lapsepõlves käinud. See oli kohutavalt ilus retk! Paadiga sinnasõit oli juba elamus, sest meri oli täis õietolmu. Mulle tuli hiljem pähe, et see võis olla sinivetikas... Igatahes tegi see mere peegelsiledaks. Merel polnud ühtegi lainet ja meri ja taevas sulasid ühte. See oli piltilus.

Saarel ei lõppenud ilu. Panime paadi pikale loomulikult moodustunud muulale ja jalutasime läbi vannisooja vee saarekesele. Seal oli palju pesitsevaid linde, kes kõik olid meie kohaloleku ajal õhus ja tegid oma linnuhääli :). Kalle arvas enne minekut, et linnud on pesitsemise lõpetanud, aga säh sulle kooki moosiga (säh sulle kooki moo-si-ga, säh sulle kooki moosiga x100). Me tegime väikse pikniku, sõime Kalle suitsutatud (ja ka püütud!) kala ja tegime saarele ringi peale. Mõtle! Avastasime emmega kus lindude pesad olid. See oli päris jube. Leidsime, et nad olid teinud liiva sisse väiksed augud ja sinna sisse poetanud enda pruuni-laigulised munad. Ma leidsin ühe muna & arvasin, et ju see ei hakkagi kooruma, kuid see oli kummaliselt soe. Kas ta oli soe päikesest või sellest, et seal sees resideerus väike minilind, ei tea. Aga üks väike linnupoeg nägi meid emmega rannal kõndimas ja pani elu eest mere poole liduma. Ta piuksus ja kutsus oma ema, aga ema vist ei kuulnud. Linnupojakene ei osanud veel lennata, nii et tema taktika oli põgeneda. Seda oli nii armas vaadata, oleksin tahtnud talle selgitada, et me ei taha talle kuidagi haiget teha. Loodan, et ta elab rõõmsalt ja lendab vahel meie majastki mööda.

 Selline ilu vaatas vastu igalt poolt!

Väike linnumuna! Tahtsin kaasa võtta, sest arvasin, et järsku see ei koorugi, aga emme arvas, et see veel koorub. Ja et ta ei taha, et meil kasvaks kodus väike kajakas :) (tegelikult pole ma täiesti kindel, mis linnu muna see on)

Selline oli terve meri sinna sõites. Tagasi sõites hakkas tuul tasakesi seda maltsa kuhugi mujale puhuma ja meri oli jälle mere nägu. Esiplaanil on see lomp kus oli vannisoe vesi ja taamal on päris meri.

Tagasiteel tegime Robiga vahva laulu:

,,Issi mine sinna!

Herilane ninna!

Vaja minna linna

kellega küll minna?''

ja nii edasi. Sest selle riimiga saab panna sobima suhteliselt ükskõik mida. :D

Käisime Moroga ka rattaretkel, mis osutus väga vahvaks. Pärast seda käisime veel folgil ka ning ka see osutus väga vahvaks. Elasime Marcuse pool. See tegi elu mitu korda kergemaks, sest saime õhtuti pesus käia ja noh üldse on majas elamine etem kui autos või telgis. Eeldan, et iga inimene maamunal teab seda :) 

Käisin 3.08-4.08 Intsikurmul koos Kaarli, Annika ja Lotaga. Elasime Lota pool. Oli samuti väga vahva. Kahjuks võtsin sel ajal antibiootikume, nii et ei saanud napsutada. Juta ja Henri olid seal ka essal päeval ja Juta ütles nii õiget asja: see on selline raiskamine, kui keegi seltskonnast on kaine, aga ei saa olla kaine autojuht. JA SEE ANDIS TÕUKE! Tartusse tagasi jõudes otsustasin teooriaeksamiks hakata valmistuma. 7.08 õhtul veetsin pool ööd Tammes selle testi lahendamisele. Hommikul ei olnud ma just kõige värskem, ent läksin ja tegin selle teooriaeksami ära. 57/60-st sain! Vägev!

Siinkohal ma lõpetan. Järgmine nädal lähme emmedega Hispaaniasse! Autoga! Saab olema väga vahva reis :)

Palavalt tervitades

Agneeees

Küll on ikka kurioosne maailm

Istun tööl, ei mõista miks Facebook täis on vinguvaid teismelisi, kel tuleb nutt peale, kui nad ei leia kapist sobivaid riideid.

või ennast täis 20-aastaseid suurlinnalapsi, kes protesteerivad, et protesteerida,
miks on kõik kohad täis inimesi, kes ei näe, mida maailm on väärt,
kelle vingul pole ei otsa ega äärt
kas hetkeks ei saaks te vaadata ringi
ja näha, kui palju on ilmas häid hingi
keda ei morjenda väike garderoob
või fakt, et oleme universumi mõistes
vaid üks väike mikroob

elu on lühike
ei maksa teda raisata
anna aru, mõtle veidi
kuidas sinu ving
lämmatab teisi

teisi, kellel järsku pole
ei kauneid riideid
ei kodu
ei õigusi, et protesteerida

mõista sa, et sul on hästi
ja anna aru, et inimesed ikka on ju risti-rästi
sinu sõnal on teiste üle jõud

mõista, et sõna kasutada
tähendab selle eest vastutada

Unelaul

Kas keegi teab sellist unelaulu? Minu ema laulis seda mulle, kellele laulis seda jällegi tema ema ja nii edasi.

Kokanokast sain norina,
norinast sain noodarihma,
noodarihmast sain ribaski,
ribaskist sain riidekoti.
Riidekotist saian kolina,
kolinast sain kokanoka
kokanokast sain norina ... ja nii edasi.

Varsti on lõpetamine! Jee! Kingad vaja otsida kuskilt.
Jube on see, et Londonis oli terrorirünnak, Rahel oli samal ajal seal. Midagi halba  temaga ei juhtunud, aga siiki hirmus.
Muidu on kõik korras, ootan emmet ja co'd, et nad koju jõuaksid Saaremaalt :)

Rootsi keel

Täna istusime Kaarliga rootsi keeles. Ülesandeks oli moodustada lauseid kindlatest sõnadest. Saime ülesandega hästi hakkama, kuni tuli sõna "perroon" ja ma ütlesin, et pole vist elu sees näinud seda sõna kirjutatuna. Siis me hakkasime naerma ja Kaarel ütles, et see kõlab nagu mingi Hispaania sõda. Issand jumal, kuidas me naersime. Siis läkastasin ja nuuskasin natuke, (olen haige) ja me naersime edasi.
Natukese aja pärast oli naer juba vaibunud, aga siis tuli ette sõna en rabatt, mis tähendab "soodustus". See jällegi kõlas nagu Maroko roog, gurmee jänes kuskilt araabiamaalt.
Oli kole naljakas.

Pehme voodi

Oi kuidas mulle meeldib mu voodi!

Siin on kõike, mida hing ihaldab - esiteks on mu voodi kole lai, teiseks on siin pehme madrats, palju patju, suur tekk, üks hommikumantel, mis on känkras mu kõrval, üks rullis lisatekk juhtudeks, kui on külm ja sellele kõigele lisaks on voodi kõrval täpselt õige suurusega lauake, kuhu peale mahub kõik ära. Lauakesel on raamatud. Hetkel lamavad seal Berard Shaw'i "Pygmalion", George Orwelli "1984", "Tormese Lazarillo elukäik", Stefan Zweigi "Eilne maailm", Haruki Murakami "Norwegian wood" ja üks raamat Herman Hesse isast, kes oli baltisakslane. Raamatu pealkiri on vist "Onu Hermann", aga autorit ma ei tea ja tema järele ma ei ulata, sest see on kõikide raamatute all ja eriti ei viitsi ka.

Haisen hetkel üksinda oma toas küüslaugu järgi. Nimelt kimbutas täna imelik tunne, nagu tahaks külmetus tulla, aga ma võitlesin ja sõin küüslauku. Ei tea mis temas siis nii head on, aga näe, kõik nii teevad, teen siis mina ka.

Vanad eestlased uskusid, et saun, viin (või paremal juhul eeter) ja küüslauk tõid surmasuust ka välja. Meie keemiaõpetaja rääkis loo oma vanaemast või mõnest naissugulasest, kellel leiti kehast kasvaja. Päev enne operatsiooni läks setu naine sauna, võttis peale veel eetrit ja järgmisel päeval avastati, et polnudki midagi opereerida. Priidu Beier rääkis ka meile viimases luulekirjanduse tunnis, et tal kippusid ka healoomulised kasvajad tulema. Siis ta läheb ka sauna ja võtab vähe kangemat ja pidigi korras olema.

Hetkel on kõik korras. Mu hing on rahul. Käed kuivavad, aga hing on rahul. Ball on tulekul, lumi sulas ära (mis on natuke tore, sest siis ei pea tänaval liikudes liuglema) ja mul on keegi, keda kaisus hoida. See on tore.

Lähen toon käekreemi ja jään magama.

Head und!

Ax

PS. Viimase kahe kuu jooksul on toimunud palju põnevaid asju ja ma julgen öelda, et olen siiralt õnnelik!

The Sims 3 is my main form of escapism.

Ilus oli olla, kui kole oli möödas.

Tegelikult on kõik väga vahva, tegelikult on kell 14.05 ja infominutid käivad. Tegelikult - laseme jalga!

Ax

Qué voy a hacer? Je ne sais pas

Aga kui sõita lihtsalt ära? Minna ja tulla alles siis tagasi, kui isu on. Kui ma saan oma load, ma võtan oma auto, oma uhkuse ja oma rõõmu ja sõidan lihtsalt ära kuhugi ida-Euroopasse. Või Hispaaniasse. Lihtsalt sest ma tahan ja ma saan. Ma ei tea, kas ma tahan kohe ülikooli minna, sest ma tahan käia ringi ja mõelda ja uudistada. Ma tahan armastust, nagu Manu Chaol selles lahedas laulus. Ma võiksin natuke aega Hispaanias elada, emmede juures. Hoida maja üleval, õppida keelt. Käia Albal külas. See oleks imevahva!

Hetkel on kell 2.30 öösel ja ma teen oma UPT-d. Ma tahan saada load kätte ja sõida ja sõita ja sõita ära igale poole kaugele!

Olla vaba.

Hahaha, küll ma saan. Lihtsalt enne on mõned eesmärgid vaja ära täita.

Mulle andis tohutult julgust ja enesekindlust juurde bioloogia viis. Oi, kuidas ma ei tahtnud seda õppida. Vingusin pool õhtut. Aga näed, ära õppisin ja see andis mulle niiiii palju enesekindlust. Kui juba bioloogia viieks olen suuteline, siis kõigeks muuks ka.

Wimins relay race

Tereeee taaas!

Ja-jah, ma poleks ealeski arvanud, et batuudil hüppamine nõuab nii paljusid lihaseid. Nüüd, mil kõik vajalikud lihased valusad on, mõistan seda täielikult.

Olen hetkel mäe otsas (vaimsest vaatevinklist), ehk ma näeeeen kuhu ma minna tahan. See on huvitavalt meeldiv, mul on selline tunne, et ma mõistan seda teed, mida pidi ma kõndima pean. See tunne tuleb mul iga 5-6 kuu tagant jälle peale ja ma olen iga kord väga rõõmus, kui see tunne jälle mind külastab. Vabastav on niiviisi kulgeda.

Ma olen väga antisotsiaalne viimase kuu jooksul olnud. Ilmselt selle tõttu, et olin koguaeg tööl. Kui äkkitsi tööd ei ole, siis on nii imelik ja vaba olla. Ei teagi kohe, mida vabadusega peale hakata. Imelik küll.

Ülehomme tuleb külaline Inglismaalt. Huh, saab olema huvitav. Ei teagi, mida arvata.

Ma tahan endale kunstküüned jälle panna, peaksin helistama nendele professionaalidele.
Ma muretsen kohutavalt kooli alguse pärast, peamiselt eesti keele ja matemaatika ja eksamite pärast. hIRMUS.

Täna kell 16.30 on mu esimene autokooli sessioon. Väga huvitav. Ootan põõneevuuuseegaaa.

Mu kallis tädi Eva on natuke segane. Ma ei mõista, miks ta peab koguaeg pahandama oma lastega. See õiendamine on nii ebameeldiv ja halb energia ladestub terve elanikkonna peale. Ebameeldiv ja ebavajalik ja üldse väga eba-.

Ma juba ootan payday'd. Ja Huberti pidu KUHU MA CAROLINI KA VÕTAN!!!!!!!!! :) jee. Me teeme talle Külliga kambaka, nii et ta tuleb 100%. Kui ta just tee peal kuhugi põõsasse ei hüppa ja ära ei kao. Ma loodan, et ta seda ei tee.

Loen endaarust tohutult "Stepihunti". Ühtlasi teen enda arvates tohutult oma UPT-d. Huvitav, kas ma saaksin selle UPT ära nõiduda nii, et see teeks ise ennast valmis? See oleks jube äge.

Tahaksin metsa elama minna. Ja suuta teha selliseid asju. See mees on nii lahe, ma ei suuda üle saada tema ägedusest. Hahahaha ÕPI KIRJUTAMA, AGNES.

Ühtlasi olen ma väga vaimustuses ühest idiootsest kanalist, mis teeb tuju väga heaks. Selle nimi on Ozzy Man Reviews ja see on täpselt nii kõva nagu see kõlab. Ja see lause ei kõla eesti keeles küll hästi. Aga see video kõlab ja näeb ja üleüldse ON väga kõva.

Hea küll, sain kõik mõtted peast ära ja saan nüüd rahulikult edasi lugeda. Kuigi mul on praegu nii palju energiat et võiksin jooksma minna!!!!!!!! Änxpunx.

Tšao
Axxxxx

18

Mis on olla 18? Ja Tartus? Ja Agnes?

Kell on pool kolm, ma jõudsin just koju. Käisime Agega Vasaras "Seks ja linna" vaatamas - seda, kuidas Carrie oma elus hakkama saab, oma fabulous elus. Me jõime terve pudeli punast veini ära, sõime head ja paremat. Maksime Taxify äpiga oma taksosõidu eest.

Mu juuksed on sassis, kenasti sassis, nagu nad ikka on, mitte liiga pead ligi. Mu näos pole grammigi meiki, mu kulmud on keemiliselt värvitud. Mu küüsi ei kata värvikiht, nad on nagu on, sest ma lihtsalt ei pea seda oluliseks nende eest koguaeg hoolitseda.

Mais keelati EL-is maitsetubakate müük. Vana stashi võib maha müüa, aga rohkem neid ei tule. Me suitsetame, kui tuju on. Kui ei ole, ei suitseta.

Mu kõhul on kerge rasvakiht, ma pole kleenuke nagu naised 2000-ndate alguses, sest ma ei taha & see pole enam moes ka. Nüüd on meie iluideaali kehastus Kim Kardashain, mitte Gwen Stefani. (Granted, mõlemad on ilusad. Ilu on endiselt hinnas, aga see ei tähenda, et pead olema ainult luu ja nahk.)

Tartu linn pole Manhattan. Mina pole 30, me siin suhtleme oma ringkondades, me käime oma kolmes-neljas baaris, me tantsime, oodates beat dropi. Me ei kanna disaneririideid, sest see pole oluline, sest keegi ei taha sellist raha välja käia. Me käime kaltsukates ja me leiame sealt häid asju.

Me võtame vahel Shootersis Cosmopolitani, et tunda, kuidas maitsemeel viib meid lähemale Manhattani virrvarrile. Vahel joome neid niisama ka.

Meie rebaste peole tuleb meisterjaan ja pool kooli on elevil ta parmupillimängust. See on normaalne, lausa ''cool''.

Me joome viieeuroseid punaseid veine, meie joogid pole liialt kallid. Me ei tahagi rohkemat. Me oleme rahul.

Meie kulmud kasvavad puhma, "ah, küll mõni päev viitsib ära kitkuda". Meie jalad on vahel karvased, oh, who gives a fuck? Kes neid ikka täna silitab?

Homme tuleb äkki Mr. Big, homme äkki avastame, et oleme 30, Manhattanis ja otsime endale paaniliselt meest.

Aga täna olen ma oma voodis, Karlovas. Kell on 2.30 ja ma joon teepotist vett, sest ühest klaasist ei piisa. Mu telefoni ei reosta ükski dick pic, mulle ei kirjuta mõni creep, ma ei kirjuta ise ka kellelegi. Me kõik lihtsalt kulgeme. Ja see on ilus.

Manni sünnipäev

Tere taas!

Täna on Manni sünnipäev, aga selle pidu toimus eile Peedul. Väga vahva oli, kahju, et ma tööle pidin minema. Olen surmväsinud, sest veetsin eilse öö redditis. Jah, redditis. Moro õpetas. Kuld1, kuld2, kuld3. Õppisin nii mõndagi!

On olnud väga põnev kuu. 11. juulil startisime Saaremaale. Tee peal kuulasime palju head muusikat, Robi tutvus meie sõpruskultuuri eripäradega ja me saime talle palju uut selgeks teha. Saaremaal sõitsime ATV-ga, käisime rabas, Kuressaares, mingis karjääris ujumas, meres ujumas, saunas, pidutsesime niisama, ajasime emmega juttu. Ühel päeval läksin kella 7 paiku magama, sest me jalutasime Moroga ja ajasime juttu. Imeilus hommik oli! 

Enne Bulgaariasse sõitu tegin ühe vea ja avastasin, kui vaba mul tõesti olla vaja on. Ma leidsin, et ma ei taha kedagi enda kõrvale seni, kuni temaga koos (loe: suhtes) olles ma ei ole tõesti vaba. Siiamaani pole ma veel kedagi sellist leidnud, kellega koos vaba olla. Tavaliselt on see ikka olnud selline vastik sõltumise tunne. Mul on väga kahju, et see nii on, aga noh, nii see juba on. Sirts ütleb, et ma olen vaba hing. Ei tea, kas "Viimne reliikvia" pani Agnestele südame peale, et nad kõik peavad olema vabad lapsed? 

Bulgaarias oli ütlemata vahva! Meie terrass oli võrratu, hinnad olid odavad, korteri asukoht oli super. Pidu käis taevani! Rand oli kena, vesi oli soe ja sini-sini-sinine! Pidevalt oli kas päike või pilves, aga korralikult ei sadanud kordagi. 

Peale Bulgaariat käisime emmedega Stockholmis, Rootsi Eval külas. Stockholm oli imeeelineee!! Ma olin sellest nii sisse võetud, et hoia ja keela! Otsustasin sinna järgmine suvi natukeseks elama minna. Eks näis, kas ma seda tegelikult ka teen, aga plaan on hetkel selline :). 

Praeguseks kõik! 

Axxxxxxxx

Cristiano Ronaldo ja Abdul Sattar Edhi

Mõlemad mehed inspireerisid mind täna. Abdul Sattar Edhist ma ei teadnud mitte midagi ja mul on selle pärast piinlik. Abdul Sattar Edhi oli Pakistanis tegutsev heategija. Ta aitas vaeseid kogu oma elu, andes neile kõik, mida tal anda oli. Tema Wikipedia lehte lugedes tuli hinge ilus tunne, mõeldes kõigile nendele inimestele, keda ta aidanud on & kui isetu ta oli. 

Cristiano Ronaldo oli sunnitud oma riigi ja Prantsusmaa vahelisest jalkamatšist lahkuma, sest talle löödi põlve. Mul käisid judinad läbi keha ja ma tajusin oma vasakut põlve kohe paremini... hmm.. Igatahes asusin siis tema Wikipedia lehte lugema ja avastasin, kui VINGE ON JALGPALL! Ma loomulikult teadsin, et jalgpall ei ole niisama palli taga ajamine, aga üks asi on sellest aru saada, teine asi on seda mõista. Ma nüüd mõistan kes mängib kus ja kuidas, ma mõistan miks ja kuidas jalgpallurite "ostmine-müümine" käib ja maailmapilt on kohe täiuslikum. 

Homme hommikul kell 8 on start! Just siis ma töölt vabaks saangi! Praegu käib veel Prantsusmaa-Portugali mäng, 63 minut käib ja seis on veel 0-0. Elame-näeme!

Leidsin täna väga palju VÄGA naljakaid tätoveeringuid. Pärlid üks ja kaks. 

Adjöö!

Axxxxxxx

Öine sissekanne

Tere!

Olen tööl, ootan kahte külastajat. Und eriti pole, kell on pool kaks.

Eile käisin Raheli sünnipäeval. Väga tore oli! Õhtu venis pikale - jõudsin kuskil kella 1 ja 2 vahel koju. Mis oli eriti vahva - helistasime emmega kella kahe ajal, muljetasime mõlema pidudest. Emme oli 5 km tantsinud enda peol, mina mitte nii palju :D.

Magasin õndsat alkoholi-und (eeee jah) ja siis kell SEITSE otsustas mu kohal elav inimene panna täie võimsusega tümmi. Mõnus!!!!!!!!!!!!!! Ma olin nii pahane ja läksin ta uksele koputama. Ta ei vastanud. Lõpuks viskas Anu ta aknale kive ja karjus üle terve tänava, pläru käes: "MUUSIKA KINNI! KAS SAAB VAIKUST VÕI EI SAA!" Magasin edasi ja ärkasin kell kaks. Ülejäänud päeva mängisin simsi ja õhtul tulid Magnar ja Age korraks läbi. Magnaril algas puhkus, nad olid teel peole, kuid tegid mu aias väikse peatuse.

Anu ja lapsed läksid Pärnusse. Ma ise lähen pühapäeval juba Saaremaale! Ja siis Pärnusse! Ja siis Bulgaariasse!

TEATE! Mul on üks vinge idee. Ma ei tea veel, millal, aga mul on plaanis minna New Yorki endale tätoveeringut tegema. Ma olen Instagramis juba mõnda aega jälginud Georgia Grey'd ja ma olen ära armunud tema tohutult vingesse stiili! Ma tahan enda parema käe siseküljele teha brushstroke'i. See sümboliseeriks mu sügavat armastust maalimise vastu, see oleks sümboliks Elvale ja Sirtsule ja Tõnnile, kes on mind maalimisega nii palju aidanud. Ma juba kirjutasin sinna ja uurisin lennuki pileteid, tegin endale Couchsurfingusse kasutaja ka!! Hahhaha Age ja Magnar ja Moro juba naersid, et jaaajaaa huii teedki! Ma teaaan, eks see võib olla üks mu järjekordne hull idee, aga teate mis! Ma tahan! :) Kindlasti on Sirts ja Tõnn alguses vastu. Isegi siis on vastu, kui ma ütlen, mida see sümboliseerib. Aga ikkagi! :D

Bang Bang on väga tuntud tätoveeringute tegija, tema juures tätokat teha pole mingi odav lõbu. Hinnad algavad 300 dollarist, mis on praeguse kursiga umbes 271 EUR. Ma pean veel mõtlema, sest millegi sellise eest maksta seda raha pole ehk kuigi mõistlik. No ma mõtlen. Oleks vinge küll.

Homme on Elvas kohvikutepäev. Should be cool.

Ma ootan neid inimesi veel 20 minutit ja kui nad selleks ajaks kohale pole jõudnud, siis ma sätin magama.

Tšaooooo!

Juuli!

Tere taas!

Olen suviti natuke arvutisõltlase moodi. Ma vaatan pidevalt Youtube'st videosid, mängin arvutis SIMSI (väga armastatud mäng! :P) ja vedelen nagu juurvili igal pool, kus vähegi soovin. Küll vedelen voodis, küll murul bikiinides (vaid hea ilma korral), küll vedelen rannas, küll Elvas murul (sest Tartu muru ja Elva muru pole ju sugugi sarnased!) ja siis tööl. Töö on tore. Mitte nii väga selle töö poolest, mis on ka täitsa vahva, vaid raha saamise eesmärgil. Ma olen natuke laristanud oma viimasest palgast saadik - täna ostsin Anule ja issile sünnipäevakingitused ära. Siis ostsin näokoorija ja uue deodorandi ja allergiarohtu. Uskumatu, kui palju sellised asjad maksavad, kui kõik kokku lüüa. 

Koorijaga on hea lugu - kui ma olin kuskil 8. klassis, siis emme ostis mulle näokoorija. Seletas kuidas sellega ümber käia, et no kreemita pärast ja ära liiga palju pane jne. Emme läks magama, mina, ööinimene nagu alati, hakkan siis suure hurraaga nägu koorima. Panen peale, nühin seda natuke siia-sinna ja siis kreemitan ja lähen magama. Hommikul ärkan ja tunnen, et nagu tükid oleksid näo sees. Panen siis veel kreemi ja lähen emmega kohvitama. Ma ütlen empsile, et imelik, nagu tükid on sees, ma ei tea, imelik kuidagi. Emme küsib, et kas ma ikka peale seda kreemitasin. Vastan, et jah. Mõtleb siis natuke ja küsib, et "Kas SA MAHA IKKA PESID?!" Loomulikult ma ei pesnud seda maha. Koorija kooris usinasti mu nahka kuskil 8-9 tundi! Issakene, siis hakkasime paaniliselt puhastama ja kreemitama, emme tegi kummelitee kompressi, siis mötsis mind kokku jogurtiga, siis lehvitasime tuult mu punetavale nahale ja mida kõike veel. Hea et Ukule tantsu ei teinud või midagi hullemat alternatiivmeditsiinist välja ei kaevanud. Umbes 3-4 päeva pärast olin jälle mina ise. Sellepärast pole ma sellestsaadik nägu vist kordagi koorinud. Mul on kuiv nahk, seega pole nagu probleemi olnud. 

Ma olen Youtube'st vaadanud IGASUGUSEID inimesi. Olen leidnud ühe transvestiidi, Gigi Gorgeous'i, kes elab mingit MEGA elu - ta on modell, käib jahiga Prantsuse rivieras, kannab disaineri riideid... you get the picture.  Ta tundub olevat enam-vähem veatu. "Enam-vähem", sest keegi pole vigadeta. Ega tal iga päev siis nii flamboyant pole, nagu need, mis ta videodes on. Vahel vedeleb ka murul, voodis, teleka ees. 

Ma tunnen, nagu ma olin enda natukeseks ajaks ära kaotanud. Ma olin nagu imelik ja keegi teine. Õnneks ma tulin tagasi. Tere tulemast! Olen alati endasse tagasi oodatud!

Vaatasin ühte väga kurba "Draw my life" videot. Mulle meeldib, et inimesed seda sarja teinud on, see avab inimese sulle täielikult ja see on NII PÕNEV! :) Just täna vaatasin ühte, mis räägib ühe naise raskest lapsepõlvest ja elust. Link on siin. Paneb mõtlema, kui väga on meil vedanud. Kui ma vaid teaksin, mida ma eelnevates eludes tegema pidin, et seda välja teenida. Ja mida selles elus teha tuleb, et olla kindel, et ma teen midagi VEEL paremat, et teha teised õnnelikuks ja minu enda ka õnnelikuks. 

Huvitav, kas see ongi siis see õpetamine? Ma oleksin selles hea, aga kas see on piisavalt "suur"? Aga mis on siis suurem, kui ühe inimese maailm? Ühes klassitäies on ju tegelikult 24 erinevat universumi. Ja õpetaja võib neid kõiki mõjutada, nende kõigi universumeid parandada. Vägev töö.

Lähen nüüd ja helistan Anule - küsin, et kas nad kavatsevad koju ka tulla. Siis äkki lähen ja teen sporti? Ma olen nagu vaal. Tuleks ennast korralikult kreemitada ka, mu nahk hakkab juba jampsima. 

Ah!Peaaegu unustasin öelda, mida ma unustasin teha. Ma sain enda tagasi eile, kui ma läksin Rimisse. Mulle tuli meelde, et TULEB ILUSAID MÕTTEID MÕELDA! JA TULEB ARU SAADA, ET IGA INIMENE ON ILUS, ET NEIS KÕIGIS ON MIDAGI IMELISELT HEAD! Mul läks seeeeeee, elule alust panev asi, meelest ja ma ei tea, kuidas! Kas angiin tegi oma töö või oli see midagi muud, mingi halb tegu? Igatahes olen ma tagasi omas kehas. Pole midagi paremat! 

Homme on meil lahe olemine Elvas - Robi tuleb Tartusseeee! Ta on praegu Pärnu Cupil koos emme ja Kallega, nad toovad ta homme Elvasse. Ma lähen homme peale tööd otse Elvasse! 

Kõike paremat!
Axxxxxxx

58°23′N 26°43′E

Tere taas!

Juba üle poole aasta olen ma olnud Põhjamaade lummuses. Skandinaaviamaade keeled paeluvad mind ja mulle väga meeldib rootsi keeles kõneleda. Kuid täna avastasin Wikipedias ringi tuustides uue koha, mis hakkas mulle huvi pakkuma - Tierra del Fuego ehk Tulesaar. See näeb välja täpselt nagu mõni Põhjamaade eriliti salajane paik. Ma uurisin selle koha kohta kõike - kes seal elavad, mis keeles seal räägitakse, mida seal tehakse jne. Ja siis avastasin, et kõik kohad, mille laiuskraad on 58 või suurem, on minu jaoks SEE. See on SEE koht, SEE paik. Ma ei oska seda paremini kirjeldada. 

Naljakas avastus, aga mul on hea meel, et selle välja mõtlesin. :)

Eile oli imelik õhtu. Kohtusin brasiillasega, kes oli minust palju rohkem sisse võetud kui mina temast. See meeldis mulle, aga ma kardan, et ma ei suuda enam armastada. Ma kardan, et ma ei julge ega taha enam armastada uusi inimesi. Nad osutavad ohtu, nad on tundmatud, neid ei saa usaldada. Nad on ettearvamatud. 

Aga samas ma olen hiljuti leidnud uusi sõpru, kelles ma näen SEDA. Seda sama SEDA, mida ma näen Põhjamaades. See kindel SEE tekitab seespool värelust, kõditunnet, mis tekitab kindlust. 

Ei taha minna kinni, lukku, riivi, haaki. Äkki pole vajagi. Äkki võib nii ka mõelda ja olla, et las ma olen 18 nagu kord ja kohus ja kerge suhtefoobik ka veel. Hahah, täna hommikul mängisin pohmas peaga The Sims 3-e (Kati just andis mulle Ambitionsi expansion pack'i) ja ma ei tahtnud isegi oma sime armuma panna, sest mul tuli endal selline õhupuuduse tunne. Ma ei tahagi kedagi, ma ei taha, et keegi mind lämmataks. Las ma olen. Ja kui jäängi vanatüdrukuks, SIIS VÄHEMALT OLEN VABA JA ÕNNELIK! 

Natuke piinlik on eilse pärast. 

Ühtlasi rikkusin enda jaoks Arctic Monkeysi ära, sest kuulasime seda brasiillasega koos. No kuuraaat.

Pole hullu, laulud on ikka head. 

Ikka on piinlik. 

Tööl

Reeglina tulen tööle hea tujuga. On ilus ilm, viimasel ajal on päike tihtipeale nähtaval, mis on 58. laiuskraadi kohta päris hea tulemus. 

Mulle tegelikult täitsa meeldib siin. Vahel tuleb Goša ja viskab käed üles ja ütleb midagi rõõmustavat, näiteks "TERE, KALLID INIMESED! Andke mulle Welcro võti!" Ta naeratab ja lahkub võtmega. Hommikuti käib kojamees. Ta on natuke tüütu oma jutuvadaga. Ta üritas mulle eile selgeks teha, et IP aadress on seotud kasutaja andmetega ja et YouTube'st mingi spets programmiga asjade alla laadimine on legaalne. Ma natuke nurisesin ja ütlesin, et lood päris nii ka ei ole. Ta oli endas siiski väga kindel ja ütles, et kuna temal on ostetud programm, siis ta võib piraatlusega tegeleda. Ma arvan, et ta uueks nimeks saab Piraatkojamees. Või kojamees Piraat. 

Üldiselt on siin vaikne. Ma töötan reeglina öösel, seega suurt mürglit väga pole. Keset ööd tulevad vahel inimeselt peolt & ma pean nad sisse laskma. Siis nad küsivad midagi minu kohta (nt et mida ma siin teen ja et kas ma ei tahaks nende peoga liituda) ja suunduvad magama. 

***

Õhus ringleb suvetunne, mis poeb pahatihti põue. See tunne ei soodusta õppimist ega töötamist ega õieti millegi tegemist peale armumise. Mitte et ma oleksin armunud, ei. Ma lihtsalt kujutan endale ette, et ma olen. Ja mida ma siis teeksin. Kuigi selliste asjade üle juurdlemine on üpriski mõttetu. 

Mu hea sõber Markus rääkis just hiljuti oma armumisest. Teiste armulugusid on väga tore kuulata, mulle väga meeldib neile kaasa elada. Nagu kõigel, on ka armastuslugudel oma piir. Mingil hetkel muutuvad need samad lood imalaks ja ebameeldivaks, kuid armunule on ta sangar nagu prints valgel hobusel, kes ei ütle ega tee midagi valesti. Nii veider. 

Meie koolist äsja riigikokku suundunud hea õpetaja Toomas Jürgenstein kord kasutas armumist huvitavas metafooris. "No teate ju küll seda, kui mõni sõber on armunud. Muidugi teate, et olete ju selles eas, et te olete konstantselt armunud! No igatahes, kujutage ette, et teie sõber on armunud. Noh, ta on nii armunud ja nii õnnelik, et ta selle inimese leidis, et ta koguaeg räägib temast. Ta on lihtsalt nii õnnelik, et ta tahab seda õnne, mis temale on sattunud, kõigiga jagada! Ja umbes samal mõttel baseerub ka usukuulutamine ja usulevitamine."

:D

Homme on koolis 10. ja 11. klasside lõpuaktus. Ma sain õnneks füüsika kolme. Ma olin paras laiskvorst ja ei teinud tundides õieti midagi & katsusin viimasel ööl enne arvestust kõik pähe tampida. Midagi siiski jäi külge, sest peale kuuenädalast vedelemist sain kolme kätte! Juhhei! 

Eelmine füüsika oli mu jaoks lihtne, selle sain ma 5-. Eks ma siis õppisin ka. Aga kevad tuli ja Paaveri jutt muutus aina segasemaks ja õpik oli nii kaugel, et avada ja ma teadsin, et saan nii kui nii hakkama, suva siis, kas kolm või neli. Ja näed! Saingi! 

Üleüldse oli see viimane periood meeldiv. Mul oli pidevalt kolm tundi päevas ja see oli väga-väga mooooos! Sain puhkamisega varem alustada. 

***

Huvitav, millal tuleb see aeg, mil pesu pesemine ei ole enam midagi erakordset ja huvitavat, vaid hoopis ebameeldiv lisakohtustus, millega kaasneb soov saada endale isepuhastuvad riided? Või kapp, mis ise asju peseb? 

Mida mõtlesid need inimesed, kui esimesed pesumasinad tulid? 

Mida selle naise ema mõtles? "Issand, tead, Mildred, mu tütar kasutab masinaid, mis pesevad ise pesu! Kes oleks arvanud! Varsti on selline masin, mis tead juukseid ka peseb. Või vann, mis inimest puhastab! Ah mine sa tea!"

Sherlock Holmes, electroswing ja idüll

Tere!

Ma tunnistan, et olen lausa ära armunud BBC sarja ''Sherlock'', peaosades Benedict Cumberbatchi ja Martin Freemaniga. Ma mõistan, et selle sarja craze oli umbes kaks aastat tagasi, kuid selle ''hulluse'' puudumine teebki sarja vaatamise palju intiimsemaks ja palju isiklikumaks. Ma ei uuri ega kuule kelleltki infokillukesi tegevustiku kohta ja see on väga mõnus. 

Mul on peas niiii palju mõtteid ja need kõik on hästi head mõtted, aga ma ei jaksa ega viitsi neid lõpuni mõelda ega ka midagi selle heaks teha, et need mõtted lõpuni mõeldud saaksid. Näiteks: vanaisa just mainis lauas, et need maasikad mida ma söön, ei ole kasvatatud mullas. Mul tekkis sada eetilist küsimust, millele tuleb vastuseid leida – kas ma leian et see on õige? Mis on õige? See on kvaliteetne maasikas ja steriilses kohas kasvatatud. Kas ma parem tahaksin elada keskajal, mil teetanus (kas keskajal oli teetanust? – näete, jälle küsimus!) vohas mullas ja sööksin teetanuse, loomavirtsa ja paelusside poolt rüvetatud maasikaid või maitsvaid ja kauneid, puhtaid Kreekas kasvanud maasikaid? Nende maasikate ostmisega (jälle üks mõte: mulle sobiks kolumnisti amet – mul on ALATI mõtteid!) toetasime ausat kaupmeest ja saime vastutasuks ausa kauba. Kuid kas saime? ,,...''Pealtnägija'' läks Kreekasse ja vaatas ringi,'' ütleb Mihkel Kärmase hääl. 

Oh see maailm on nii suur ja siin on nii palju inimesi. Keda eeskujuks võtta? 

Olla eeskuju on vist ülim saavutus. See on vist minu elu eesmärk. Sest sellest maailmast, vähemalt sellisel kujul, välja tulla võitjana tähendab minu jaoks olla teistele eeskujuks ja muuta inimesi paremaks. Miks just eeskujuks olemine on mu eesmärk? Teistele eeskuju olemine tähendab, et sul on autoriteeti. Autoriteeti saadakse kas tööga, heasüdamlikkusega, sõbralikkusega, rahaga, nimega (kuid kas me ise oma nime ei tee? ... ah perse kah, mul on nii palju mõtteid, et ma upun nende alla). Ja kui sa oled võimeline oma autoriteeti üleval hoidma, siis kas sa polegi juba eeskujuks? 

Ma tahan olla teistele eeskujuks, aga ma tõesti ei ole seda hetkel. Ma looderdan ja ei TEE OMA UPT-d. Aaaah, see on üks põrguliste karistus laiskadele gümnaasiumiõpilastele. Tegelikult ka – näiteks need kes on ERITI tublid ja käivad nt muusikakoolis samal ajal kui gümnas – nemad ei PEA seda tegema. Seega on 95% gümnaasiumiõpilastest laiskvorstid. 

Õhhhh. 

Ma ihkan midagi. Ma ei ole kindel mis see on. On see mingi hullu teismelise ürgne kutse? Paberraha? Metallraha? Hahahaha see meenutab mulle ühte toredat videot: link videole.

Ma vist sain kõik saasta maha pestud. Sõnadel on puhastav toime, nagu heal seebil. Kuigi ma pean ütlema, et mulle kohe üldse ei meeldi tahke seep. Naljakas. NOH TEGELIKULT ON mul jumala kama2 mis seep vannitoasoojuses mõnuleb. Peaasi et ta peseks, kurat küll.

Ühtlasi ma arvan, et .. issand mu aknast läks hiiglaslik mees mööda.. ÜHESÕNAGA ma ei arva midagi peale selle, et ma tahaksin praegu mingi setu murdega rääkida ja mitte huvituda UPT pasast ja muust kakast. Ma tahaksin maalima minna, aga ma ei viitsi minna. TÜRA KÜLL, sul on ju kõik HÄSTI, miks siis istud siin ja hädaldad iga asja üle? :) p e d e. Võtkem kokku. 

Head sooja kevadet teile, kallid sõbrad!

Axxxx

PS. Tengo la camisa negra. Esta camisa es muy bonita. 

3. mai, teisipäev ja vaba ka

Tervist!

Jälle on kolmas mai ja ma olen jälle verandal! Tegelikult lausa ukse ees, sest õues on niiiiiii soe! Ma lähen ja panen bikiinid selga, siis on siin päikse käes peesitamisest mingit kasu ka (D-vitamiini näol, loomulikult).

Tehtud! Kohe hakkas parem.

Ma pean täna helistama Margitile seoses ühe töötsaga. Mul on vaja raha ja temal töötajat - kuid kas me leiame teineteist? Kas Rosaldo ja Esmundo jäävad kokku?
Ilmselt mitte.

Kui 100% aus olla, siis mul on natuke kõrini koolist. Jaksu on, viitsimist pole. Viitsimine on vist peidetud raagus puude ja hekkide sisse - talvel on seda nii, et lõika ja külva, aga suvel ja kevadel kaob ta lehtedesse ära.

Küll aga tulev suviti mulle külla sõber allergia. Ta on nii debiilik, et ma ei kirjuta ta nime suure tähegagi! Muudkui tatista ja aevasta ja tatista ja kratsi ja siis veel tatista... Kaunis. Noh, okei, tegelikult TEGELIKULT pole hullu. TEGELIKULT on kõik hästi, aga siiski. Nina võiks olla kuiv.

Ma vist helistan nüüd sellele Margitile. Tahaks täna juua sangriat emme ja Juciga Elvas ja õhtul minna jalutama ja Robi ja Mann tuuseldaksid ringi ja Emmy sibliks sabas. Sirts tooks kohvi (isegi siis, kui keegi enam ei taha) ja Tõnn teeks suitsu. Prima!! (Vista! Algab täna).

Olgu kallid lugejad-vaatajad-kuulajad, ma lahkun!

Kena kevadet!!
Axxxxxxx

Terve inimene

"Hea uni, hea isu ja igasugune põlastus töö vastu on kõik märgid tervest inimesest."

Heihoo. 
Ma olen laiskunud, olen laiskloomastunud. Täna on grill-chill sõbranna pool, aga mul pole mitte mingisugust huvi minna ja olla sotsiaalne. 

Seega otsustasin kirjutada ümber mõned toredad ja südantsoojendavad tsitaadid.

Võetakse seltskonnaga viina. Kõigile on juba toostid tehtud, kõikide tervist mitme pitsi võrra parandatud. On tarvis järgmist ettekäänet. Kaljol on aga kindel soov: "Paneme siis paelussile litaka!" 

Jalutame Londonis sillal. Lily teatab: "You know, I feel more like a 50 than a 5."; "There's something weird going on with life at the moment. It's so windy and like..."; "I can't believe how obsessed I am." 

Helja vaatab toas ringi ja talle torkab silma üks vanemat sorti nukk. Nukk on räsitud ja näinud oma aja jooksul paljutki. Helja aga ei mõtle sellele, mida kõike see nukk näinud ja kuulnud on vaid lausub: "Mis vana näss see on?!". Selle peale nukk solvub, aga tegelikult ei saa keegi sellest aru. Carolin teatab, et see on Kati nukk ja kui Kati teaks, kuidas tema nukku kutsuti, siis poleks ta sugugi rõõmus. Kati aga sellest intsidendist teada ei saanudki. 

Oleme fotograafia tunnis. Vaatame juba umbes 50 minutit objektiive. Ainus asi mis mulle kõrvu jäi olid Siim Oksa sõnad: "Noh, selle jaoks on hea see. Canoni oma." 

On talv. Anu otsib endale sobivat peakatet. Vaatab, tuhlab ja teatab: "Mina mingit närakat küll pähe ei pane." 

Arutame Pauliga, kuidas tunnid lähevad silmapilgu kiirusel mööda, aga kogu tunni jooksul pole korda nagu midagi tarka saadetudki. "Nii palju auru läheb tunnis mingi pulli tegemise peale." 

Kaarel on kõiketeadja. Seepärast küsisin, et kes on dekabristid. Kaarel tõuseb oma troonilt, ta sügab oma pikka valget habet, kohendab kõiketeadja krooni ja teatab: "Need on mingid detsembri-vennad." 12th of March in the year of our Lord 2015

Olen Vasaras, istun köögis ja joon kohvi. Sirts teeb suitsu ja vaatab aknast välja. Ma küsin, et mida sa vaatad, mille peale ta vastab: "Mul tuli üks mõte. Täna on tuuline ilm. Ma tahaks kleepida mitu köögikäteräti rulli kokku ja siis tuule kätte panna ja vaadata, kas möriseb. Nii kihvt oleks Elvasse puu otsa panna. Mis sa arvad? Oleks ju? Ei, ei, ega ma vetsupaberirullidest teeks, need on liiga väiksed." 23.04.2015

Räägin emmega telefonis. Teatan: "Ma käisin täna Vasaras ja sain nii palju tehtud!". Emme selle peale: "Nojah, tantsutüdruk Sirts oli vist oraga perses!" 4.5.15