Leelo Tungal ja ta üheksanda klassi lõputöö, mis oli neljateistkümne leheküljeline kirjand. Värsis. VÄRSIS.

Sellele lisaks olen ma selles kirjas kasutanud lihtsalt LIIGA palju sõna ‘tunne’…

Leelo Tungal tekitab minus aukartust; just see viis, kuidas ta sõnu kasutab on lihtsalt uskumatu. Ei, hell with her, see, kuidas sõnu ÜLDSE kasutatakse on imeline, kui selle peale mõtlema hakata. Kuidas me üldse lihtsalt õpime tähenduse ühele sõnale? Kuidas bilingual lapsed seda teevad? See on kõik nii imetlusväärne.

Ma loen hetkel ‘Läänerindadel Muutusteta’ ja ma pean ütlema, et see raamat tekitab sellise austustunde, mille võib lausa segamini ajada häbitundega – now hear me out – need inimesed, kes sõjas käisid, nad unistasid sellistest asjadest, mis meile tunduvad täiesti tavalised. Sellega kaasneb selline kurbus, et .. miks küll nii läks? Või, miks me mina ei saanud olla neil abiks just sel hetkel.. Aga siis tuleb teha selline vastik ptüi, ptüi, ptüi ja jumalat paluda, et seda ei juhtuks uuesti.

See pani mind mõtlema, et ei tea, miks just seda raamatut on lugenud peaaegu IGA minu eas eestlane. Eks ikka silmaringi avardamiseks, ma usun. Selle tunde jaoks, mis mul seda lugedes tuli. Heh, ma loodan. Sest, et kui seda tunnet nad ei otsinud lugejas, siis.. ah ei, mida muud sealt siis tahta on? Põnevus-tunnet, et ‘ohsa, kui lahe..’ Ei. See oleks ebaloogiline.

Mis meenutab mulle üht mõtet, mis mul eile pähe turgatas. Ühesõnaga, ma justkui sain aru, miks teatud asjadel on teatud vanusepiirang. Inimesed allpool selle piirangu poolt määratud vanust on lihtsalt liiga… how to put it... lollid, et sellest tõeliselt aru saada. Et saada aru selle mõjudest ja põhjustest… Ma pean ütlema, see oli küllaltki imelik avastus, sest just paar päeva tagasi arutlesin ma selle üle, et miks ikkagi nii on. Imelik. Vist lihtsat kiire arusaama-välgatus.

Hmm.. noh, igatahes.

Pühapäeval algab kool. Mul pole mitte midagi valmis ostetud... ainult sirgendajad. Kingi oleks vaja. Ja vist uut seelikut ka. Sellele lisaks tuleb teha see rituaal, mida me kõik vihkame. Programm ‘Iga Karv Kadugu!’ mida ma kohe ÜLDSE ei viitsi teha. Meehehhhh. Nojah. Tegelikult ma natuke ootan ka kooli. Ma olen suvel nii Timofkin olnud ja õppinud nagu kukupai lapsuke. Niiet see aasta saab olema justkui katsumus, et kas ma suudan sellega hakkama saada. Kui suudan, siis ootab mind ees planeeritud tulevik. Kui ei, siis lähen teist teed. Vahet tegelikult pole, endast parima annan nii või teisiti. Oleneb kuhu mu ‘parim’ mu viib. Eks vaatame.

Kusjuures, (ja paluks aplausi) emme pani mu klaveri tundidesse kirja!!!! Jessss! Jube lahe :D Ma olen nii ammu juba tahtnud seda õppida ja nüüd on FINALLY see aeg käes! Jeehuu!

Eks ma annan teada, kuidas koolielu hakkab olema. Kui mul mahti on… Karta on, et mitte eriti palju, aga eks ma püüan :)

Tsauki-pauki! 

Ah ja siin on pilt minust hundina. Heheh... Undina. :P 

Meie väike Eesti

Eestimaa on ilus. Ei saa salata, meie suured, võimsad metsad äratavad aukartlikust igas külastajas. Pealtnähes on meie ühiskond, mis hoiab meie riiki koos, päris kaasaegne, tolerantne ja avatud mõtlemisega. Kuid mina näen selles pragusid. Pragusid, mille on siia löönud paks Vene aeg. Ja ärge saage minust valesti aru - see ei käi venelaste kohta, ei. See käib selle nõuka aja kohta, mis raputas ja räsis meie kultuuri kuni eelmise sajandi lõpuni.
Enne seda kõike oli Eesti särav riik, meil läks paremini kui Soomel (mis on millegipärast meile kohutavalt tähtis .. see on justkui mõni võistlus vendade vahel, mis ei taha kuidagi lõppeda), meie randades käidi suvitamas ja elu oli kui lilleõis.

Siis tuli sõda ja okupatsioon.

Midagi juhtus ja nüüd pole enam meie ühiskond samasugune. Me püüame ja püüame olla nagu lääneriigid, aga meil see kuidagi ei õnnestu. Meil on suured probleemid stereotüüpidega. Vaata ringi - kui palju naisbussijuhte te näete? Või äkki hoopis naisehitajaid? Kui palju meessoost müüjaid, ettekandjaid või koristajaid olete te kohanud? Kuid see pole veel kõige kurvem. Mis mulle kohe kuidagi ei istu on see, et siin vaadatakse töömehi sellise halvustava pilguga, et hakka või nutma. See teeb mulle haiget, et meie ühiskond on oma ideaalides nii kinni- 'Kui ma ei saa häid hindeid, ma lähen ehitajaks.' Ma tean, eks me kõik oleme kunagi nii mõelnud, aga alles nüüd sain ma aru, mida see eelarvamus tõeliselt teeb. Kes siis meie maju ehitab? Kes siis meile riideid õmbleb? Juukseid lõikab? Saia küpsetab? Mis siis saab, kui kõik lähevadki ülikooli semiootikat õppima ja siis äkki avastavad, et mis ma nüüd teen? Eestis mulle tööd pole, välismaal on kallis... Mida ma teen oma kõrgharidusega?
Aga keegi lihttööd teha ei taha, sest... siis on mul 'halb maine' ja ma saan vähe raha. Kallis riik - kuhu me niiviisi jõuame? Kõik ei saa olla netikujundajad, peaministrid või riigikogulased. Keegi peab ehitama neile maja, kus oma tööd teha. Keegi peab neile saia küpsetama. Keegi peab nende juukseid kasima. Keegi peab vaatama, et neil jookseks vesi ilusti kraanist alla.
Juba minu generatsioon võib minna käest ära. Me loodame, et tulevik on helgem, aga kas tõesti on lood nii?
Kõige suurem põhjus, miks inimesed rasket tööd ei taha teha on ikkagi see palk. Eestis on see palk nii väike, et see on lausa naeruväärne. Norras on ehitaja tublisti keskklassis, nende töö on hinnatud. Aga pfft, ei. Mitte siin. Miks on siin need palgad nii väiksed? Kas siis tõesti on riigikogulased nii kitsid ja lollid, et ei luba teha astmelist tulumaksu, sest siis nad ei saa hooldada oma uhket maja tiigikeste ja kaladega? Selline asi ajab mu vihaseks. Selline kurb viha tuleb peale.
Ja ma tean, ma ei saa niiviisi kõikide riigikogulaste ja otsustajate kohta öelda, kõik neist pole kitsid ja lollid, sest muidu poleks keegi sellist ideed välja käinudki, aga tõemeeli on mul kahju just meie enda riigist, kes kaevab iseendale auku.
Need ohtlikud stereotüübid tuleks silmapilk kaotada ja alles siis vaadata, mis edasi saab.
Ma soovin, et see arvamus-lugu muutis ka teie arvamust raske töö tegijatest ja miks neid tuleb hinnata. Järgmine kord, kui ehitusplatsist mööda kõnnite, hõisake rõõmsa näoga 'Jõudu!' Niiviisi vaikselt ja tasakesi me peamegi alustama. Lihtsa, sõbraliku tervitusega, näidates, et te väärtustate nende tööd.

Mina igatahes ütlen uhkusega, et mu isa on ehitaja. Uhkusest pakatatul. Ma jagan seda maailmaga.