Tervitused Huelvast

Tere!

Tervitan Huelvast. Sattusin täna lugema Emily Dickinsoni. Kõigepealt meenus mulle ta luuletus:

Tell all the Truth but tell it slant –
Success in Circuit lies
Too bright for our infirm Delight
The Truth’s superb surprise

As Lightning to the Children eased
With explanation kind
The Truth must dazzle gradually
Or every man be blind –

Mis räägib sellest, kuidas inimesed ei oska tõega midagi teha, neile tuleb seda esitada tasakesi, tükk-tüki haaval.

Seejärel maandusin Wikipedias ja leidsin imeliselt ilusa pildi Virginia Woolfist. Kas ta pole mitte pitlilus! 

Lausa uskumatult õrn. 

Musid!

Ax

Seiklused Tamme Hostelis

Tere!

Mõtlesin, et peaksin ometi selle ära kirjutama. Ma olen juba neli aastat töötanud igal kevadel ja suvel Tamme Hostelis. See on tohutult toreda kollektiiviga töökoht: kõik on nii mõistvad ja armsad! Nagu perekond!

Küll aga toimub siin postil olles palju naljakaid ja vahvaid asju.

Meil käib igal hommikul külaline nimega Goša. Ma arvan, et Goša on umbes 67. Ta on eluaegne sportlane ja ükspäev nägin teda Võru tänaval jooksmas, suu kõrvuni! Nii suur spordisõber! Ta treenib hetkel iga-aastaseks jooksuks ümber Viljandi järve, kus ta on aegade algusest saadik käinud.

Goša on üldse vahva. Tema nimi on olemas meie telefoninumbrite seas ja ta ameti juurde on kirjutatud "asjapulk". Vat nii tähtis on see meie Goša. 

Iga kord kui ta uksest sisse astub, tõstab ta käed taeva poole ja tervitab sind millegi puhul. Täna näiteks sain tervituse esimese kevadise laupäeva puhul! Enamasti küsib, kas meil uusi 2 € münte on. Nimelt kogub ta põnevate piltidega 2 € münte. 

Goša on tore, aga teda peab vahepeal manitsema. Meil on siin saun, kus on väga range reegel: vihelda ei tohi! Koristajatel on väga raske neid lehti sealt alt kätte saada ja seetõttu ei lubata seal ka vihelda. Aga ükskord oli Goša broneerinud sauna ja ta veel enne ütles, et oi, tuleb hea saun! Saame vihelda! Mille peale ma ütlesin, et ei-ei, vihelda ei tohi! Kui Goša kohale jõudis, oli tal oli viht juba näpus. Kohe kui silmasin teda vihaga, ütlesin, "Kuule, Goša! Kuhu sa selle vihaga lähed?" Selle peale oli Goša hämmelduses. Lõpuks smuugeldas ta vist ikka selle viha sauna, sest järgmisel päeval oli Imbi väga hämmingus, et kuidas kõik need lehed sauna said. 

Üks tore töötaja on Ly. Ly on umbes Tõnni vanune, nad käisid samal kursusel. Ma usun, et ta on ilmselt kuskil 70. Ly ei kuule eriti hästi, seega kui tahad temaga suhelda, pead veidi kõvemini rääkima. Kahjuks kõvasti rääkimine väga hästi ka ei aita, sest et ta vist ei saa enam kõikidest asjadest päris hästi aru. Ta küll nõustub, ütleb "Jajah," aga teeb ikka nagu tema tahab. See on vist üldse nõuka ajal sündinud inimeste eripära. Nad võivad küll öelda, et jah, loomulikult, aga teevad ikka seda, mida hing ihaldab. Omamoodi tore!

Ly puhul on see kohati veidi naljakas. 

Tavaliselt kui ma ärkan, siis ma alati nuuskan veidi, köhin. Aga umbes paar kuud järjest küsis Ly mu käest igal hommikul, et noh, kuidas sul küll see haigus nii pikalt on! Mille peale ma igal hommikul ütlesin, et ei, kallis Ly, ma pole haige. Mul on lihtsalt hommikul alati nohu! 

Asi kulmineerus sellega, kui Ly peaaegu et määris mind Carmolisega, mis on tema jaoks imerohi. Tõsi - see on hea rohi. Lõpuks ma alistusin ja lasin tal mu olematut haigust ravida. Ta tundus rahul olevat. See on väike hind mida maksta teise rahulolu eest. :)

Ly jutt on alati veidi katkendlik. Mõtted hüppavad siia-sinna. Kohati on raske aru saada, kuidas me nüüd siis siia jõudsime. Sellest ka üks väike juhtum eelmisest suvest.

Istun mina hommikul laua taga, uimane ja väsinud, nagu ikka pärast öötööd. Ly tuleb mu juurde ja uurib, et kuule. Kas sa võtsid sellest Praha kevadest ka osa? Ma olin täiesti hämmingus ja ütlesin, et ... ei, ma sündisin 30 aastat hiljem. Seal ma ei olnud. Ly ei lasknud ennast sellest heidutada ja uuris edasi, et ei tea kas oli hirmus ka? Ma naersin ja ütlesin, et Ly, ma sündisin aastal 1998, seega ma tõesti ei oska öelda! Selle peale läks ta ära. 

Kindlasti meenub veel seikasid. Praeguseks kõik!

Agnes

2018

Tere!

Olen jätnud selle beebi täitsa unarusse. Pärast pikka pausi olen siiski tagasi ja kavatsen jätkata!

On olnud üks huvitav aasta. Marten läks minema ja see oli päris kole lugu. Siis kolisin üksi Alasisse ja alguses ei tulnud seegi kuigi hästi välja. Siis oli ülikoolis raske ja miski nagu ei tulnud välja. Olen jõudnud arusaamale, et iga talv ma pean ikka korraks käima mustas augus ära. Aga võib-olla nüüd kui ma seda tean, suudan seda vältida. Väga loodan! Eks näis :) Ei taha kohe kuidagi jälle emmet segada enda jamadega. Ma ausõna katsun olla stabiilsem human bean. Eks ma kunagi saan selle käppa, usu mind!

Kuskil aprillis hakkas elu paremaks minema. Siis tuli päike välja ja lootus, et võib olla soojem kui 0 kraadi, kasvas. Ja nii läkski! Mais oli terve kuu tohutult soe! Kõik puhkes nii suure hurraaga õide, et ma pidin lausa allergiavastase süsti saama 10. mail :)

Marten naases 1. juunil.

Juulis veetsin enamus ajast Saaremaal. 4. juulil käisin Habsburgide õppejõu Kerttu (ja paljude teiste kursakaaslastega) KUMUs Michel Sittowi näitust vaatamas. See oli väga lahe kui nüüd päris täitsa aus olla. :) Maalid olid imetillukesed, ma arvan, et kuskil 30 cm x 20 cm. Loengutes nendega jännates jäi selline tunne, nagu oleksid maalid hoopis suuremad.

Sellised minimaalid. Pilt pole loomulikult minu tehtud. Aga mis ma ütlen!!! VÄGA ilusad olid. Minu lemmik on see maal Mary Rose Tudorist (ilmselt, kuid ei olda kindel). Selle kohta kirjutasin ma ka eksamil.

Juulis olin Saaremaal, lihtsalt olin emme ja Robi ja Kallega umbes nädal aega. Nii chill oli. Suppasime, toitsime õhtuti lambaid, tegime jalutuskäike, võtsime päikest. Jube lahe oli see, kui läksime paadiga meresõidule. Sõitsime tund aega ühele saarele (pigem kivilaiule), kus Kalle oli lapsepõlves käinud. See oli kohutavalt ilus retk! Paadiga sinnasõit oli juba elamus, sest meri oli täis õietolmu. Mulle tuli hiljem pähe, et see võis olla sinivetikas... Igatahes tegi see mere peegelsiledaks. Merel polnud ühtegi lainet ja meri ja taevas sulasid ühte. See oli piltilus.

Saarel ei lõppenud ilu. Panime paadi pikale loomulikult moodustunud muulale ja jalutasime läbi vannisooja vee saarekesele. Seal oli palju pesitsevaid linde, kes kõik olid meie kohaloleku ajal õhus ja tegid oma linnuhääli :). Kalle arvas enne minekut, et linnud on pesitsemise lõpetanud, aga säh sulle kooki moosiga (säh sulle kooki moo-si-ga, säh sulle kooki moosiga x100). Me tegime väikse pikniku, sõime Kalle suitsutatud (ja ka püütud!) kala ja tegime saarele ringi peale. Mõtle! Avastasime emmega kus lindude pesad olid. See oli päris jube. Leidsime, et nad olid teinud liiva sisse väiksed augud ja sinna sisse poetanud enda pruuni-laigulised munad. Ma leidsin ühe muna & arvasin, et ju see ei hakkagi kooruma, kuid see oli kummaliselt soe. Kas ta oli soe päikesest või sellest, et seal sees resideerus väike minilind, ei tea. Aga üks väike linnupoeg nägi meid emmega rannal kõndimas ja pani elu eest mere poole liduma. Ta piuksus ja kutsus oma ema, aga ema vist ei kuulnud. Linnupojakene ei osanud veel lennata, nii et tema taktika oli põgeneda. Seda oli nii armas vaadata, oleksin tahtnud talle selgitada, et me ei taha talle kuidagi haiget teha. Loodan, et ta elab rõõmsalt ja lendab vahel meie majastki mööda.

 Selline ilu vaatas vastu igalt poolt!

Väike linnumuna! Tahtsin kaasa võtta, sest arvasin, et järsku see ei koorugi, aga emme arvas, et see veel koorub. Ja et ta ei taha, et meil kasvaks kodus väike kajakas :) (tegelikult pole ma täiesti kindel, mis linnu muna see on)

Selline oli terve meri sinna sõites. Tagasi sõites hakkas tuul tasakesi seda maltsa kuhugi mujale puhuma ja meri oli jälle mere nägu. Esiplaanil on see lomp kus oli vannisoe vesi ja taamal on päris meri.

Tagasiteel tegime Robiga vahva laulu:

,,Issi mine sinna!

Herilane ninna!

Vaja minna linna

kellega küll minna?''

ja nii edasi. Sest selle riimiga saab panna sobima suhteliselt ükskõik mida. :D

Käisime Moroga ka rattaretkel, mis osutus väga vahvaks. Pärast seda käisime veel folgil ka ning ka see osutus väga vahvaks. Elasime Marcuse pool. See tegi elu mitu korda kergemaks, sest saime õhtuti pesus käia ja noh üldse on majas elamine etem kui autos või telgis. Eeldan, et iga inimene maamunal teab seda :) 

Käisin 3.08-4.08 Intsikurmul koos Kaarli, Annika ja Lotaga. Elasime Lota pool. Oli samuti väga vahva. Kahjuks võtsin sel ajal antibiootikume, nii et ei saanud napsutada. Juta ja Henri olid seal ka essal päeval ja Juta ütles nii õiget asja: see on selline raiskamine, kui keegi seltskonnast on kaine, aga ei saa olla kaine autojuht. JA SEE ANDIS TÕUKE! Tartusse tagasi jõudes otsustasin teooriaeksamiks hakata valmistuma. 7.08 õhtul veetsin pool ööd Tammes selle testi lahendamisele. Hommikul ei olnud ma just kõige värskem, ent läksin ja tegin selle teooriaeksami ära. 57/60-st sain! Vägev!

Siinkohal ma lõpetan. Järgmine nädal lähme emmedega Hispaaniasse! Autoga! Saab olema väga vahva reis :)

Palavalt tervitades

Agneeees

Küll on ikka kurioosne maailm

Istun tööl, ei mõista miks Facebook täis on vinguvaid teismelisi, kel tuleb nutt peale, kui nad ei leia kapist sobivaid riideid.

või ennast täis 20-aastaseid suurlinnalapsi, kes protesteerivad, et protesteerida,
miks on kõik kohad täis inimesi, kes ei näe, mida maailm on väärt,
kelle vingul pole ei otsa ega äärt
kas hetkeks ei saaks te vaadata ringi
ja näha, kui palju on ilmas häid hingi
keda ei morjenda väike garderoob
või fakt, et oleme universumi mõistes
vaid üks väike mikroob

elu on lühike
ei maksa teda raisata
anna aru, mõtle veidi
kuidas sinu ving
lämmatab teisi

teisi, kellel järsku pole
ei kauneid riideid
ei kodu
ei õigusi, et protesteerida

mõista sa, et sul on hästi
ja anna aru, et inimesed ikka on ju risti-rästi
sinu sõnal on teiste üle jõud

mõista, et sõna kasutada
tähendab selle eest vastutada

Unelaul

Kas keegi teab sellist unelaulu? Minu ema laulis seda mulle, kellele laulis seda jällegi tema ema ja nii edasi.

Kokanokast sain norina,
norinast sain noodarihma,
noodarihmast sain ribaski,
ribaskist sain riidekoti.
Riidekotist saian kolina,
kolinast sain kokanoka
kokanokast sain norina ... ja nii edasi.

Varsti on lõpetamine! Jee! Kingad vaja otsida kuskilt.
Jube on see, et Londonis oli terrorirünnak, Rahel oli samal ajal seal. Midagi halba  temaga ei juhtunud, aga siiki hirmus.
Muidu on kõik korras, ootan emmet ja co'd, et nad koju jõuaksid Saaremaalt :)

Rootsi keel

Täna istusime Kaarliga rootsi keeles. Ülesandeks oli moodustada lauseid kindlatest sõnadest. Saime ülesandega hästi hakkama, kuni tuli sõna "perroon" ja ma ütlesin, et pole vist elu sees näinud seda sõna kirjutatuna. Siis me hakkasime naerma ja Kaarel ütles, et see kõlab nagu mingi Hispaania sõda. Issand jumal, kuidas me naersime. Siis läkastasin ja nuuskasin natuke, (olen haige) ja me naersime edasi.
Natukese aja pärast oli naer juba vaibunud, aga siis tuli ette sõna en rabatt, mis tähendab "soodustus". See jällegi kõlas nagu Maroko roog, gurmee jänes kuskilt araabiamaalt.
Oli kole naljakas.

Pehme voodi

Oi kuidas mulle meeldib mu voodi!

Siin on kõike, mida hing ihaldab - esiteks on mu voodi kole lai, teiseks on siin pehme madrats, palju patju, suur tekk, üks hommikumantel, mis on känkras mu kõrval, üks rullis lisatekk juhtudeks, kui on külm ja sellele kõigele lisaks on voodi kõrval täpselt õige suurusega lauake, kuhu peale mahub kõik ära. Lauakesel on raamatud. Hetkel lamavad seal Berard Shaw'i "Pygmalion", George Orwelli "1984", "Tormese Lazarillo elukäik", Stefan Zweigi "Eilne maailm", Haruki Murakami "Norwegian wood" ja üks raamat Herman Hesse isast, kes oli baltisakslane. Raamatu pealkiri on vist "Onu Hermann", aga autorit ma ei tea ja tema järele ma ei ulata, sest see on kõikide raamatute all ja eriti ei viitsi ka.

Haisen hetkel üksinda oma toas küüslaugu järgi. Nimelt kimbutas täna imelik tunne, nagu tahaks külmetus tulla, aga ma võitlesin ja sõin küüslauku. Ei tea mis temas siis nii head on, aga näe, kõik nii teevad, teen siis mina ka.

Vanad eestlased uskusid, et saun, viin (või paremal juhul eeter) ja küüslauk tõid surmasuust ka välja. Meie keemiaõpetaja rääkis loo oma vanaemast või mõnest naissugulasest, kellel leiti kehast kasvaja. Päev enne operatsiooni läks setu naine sauna, võttis peale veel eetrit ja järgmisel päeval avastati, et polnudki midagi opereerida. Priidu Beier rääkis ka meile viimases luulekirjanduse tunnis, et tal kippusid ka healoomulised kasvajad tulema. Siis ta läheb ka sauna ja võtab vähe kangemat ja pidigi korras olema.

Hetkel on kõik korras. Mu hing on rahul. Käed kuivavad, aga hing on rahul. Ball on tulekul, lumi sulas ära (mis on natuke tore, sest siis ei pea tänaval liikudes liuglema) ja mul on keegi, keda kaisus hoida. See on tore.

Lähen toon käekreemi ja jään magama.

Head und!

Ax

PS. Viimase kahe kuu jooksul on toimunud palju põnevaid asju ja ma julgen öelda, et olen siiralt õnnelik!