Leelo Tungal ja ta üheksanda klassi lõputöö, mis oli neljateistkümne leheküljeline kirjand. Värsis. VÄRSIS.

Sellele lisaks olen ma selles kirjas kasutanud lihtsalt LIIGA palju sõna ‘tunne’…

Leelo Tungal tekitab minus aukartust; just see viis, kuidas ta sõnu kasutab on lihtsalt uskumatu. Ei, hell with her, see, kuidas sõnu ÜLDSE kasutatakse on imeline, kui selle peale mõtlema hakata. Kuidas me üldse lihtsalt õpime tähenduse ühele sõnale? Kuidas bilingual lapsed seda teevad? See on kõik nii imetlusväärne.

Ma loen hetkel ‘Läänerindadel Muutusteta’ ja ma pean ütlema, et see raamat tekitab sellise austustunde, mille võib lausa segamini ajada häbitundega – now hear me out – need inimesed, kes sõjas käisid, nad unistasid sellistest asjadest, mis meile tunduvad täiesti tavalised. Sellega kaasneb selline kurbus, et .. miks küll nii läks? Või, miks me mina ei saanud olla neil abiks just sel hetkel.. Aga siis tuleb teha selline vastik ptüi, ptüi, ptüi ja jumalat paluda, et seda ei juhtuks uuesti.

See pani mind mõtlema, et ei tea, miks just seda raamatut on lugenud peaaegu IGA minu eas eestlane. Eks ikka silmaringi avardamiseks, ma usun. Selle tunde jaoks, mis mul seda lugedes tuli. Heh, ma loodan. Sest, et kui seda tunnet nad ei otsinud lugejas, siis.. ah ei, mida muud sealt siis tahta on? Põnevus-tunnet, et ‘ohsa, kui lahe..’ Ei. See oleks ebaloogiline.

Mis meenutab mulle üht mõtet, mis mul eile pähe turgatas. Ühesõnaga, ma justkui sain aru, miks teatud asjadel on teatud vanusepiirang. Inimesed allpool selle piirangu poolt määratud vanust on lihtsalt liiga… how to put it... lollid, et sellest tõeliselt aru saada. Et saada aru selle mõjudest ja põhjustest… Ma pean ütlema, see oli küllaltki imelik avastus, sest just paar päeva tagasi arutlesin ma selle üle, et miks ikkagi nii on. Imelik. Vist lihtsat kiire arusaama-välgatus.

Hmm.. noh, igatahes.

Pühapäeval algab kool. Mul pole mitte midagi valmis ostetud... ainult sirgendajad. Kingi oleks vaja. Ja vist uut seelikut ka. Sellele lisaks tuleb teha see rituaal, mida me kõik vihkame. Programm ‘Iga Karv Kadugu!’ mida ma kohe ÜLDSE ei viitsi teha. Meehehhhh. Nojah. Tegelikult ma natuke ootan ka kooli. Ma olen suvel nii Timofkin olnud ja õppinud nagu kukupai lapsuke. Niiet see aasta saab olema justkui katsumus, et kas ma suudan sellega hakkama saada. Kui suudan, siis ootab mind ees planeeritud tulevik. Kui ei, siis lähen teist teed. Vahet tegelikult pole, endast parima annan nii või teisiti. Oleneb kuhu mu ‘parim’ mu viib. Eks vaatame.

Kusjuures, (ja paluks aplausi) emme pani mu klaveri tundidesse kirja!!!! Jessss! Jube lahe :D Ma olen nii ammu juba tahtnud seda õppida ja nüüd on FINALLY see aeg käes! Jeehuu!

Eks ma annan teada, kuidas koolielu hakkab olema. Kui mul mahti on… Karta on, et mitte eriti palju, aga eks ma püüan :)

Tsauki-pauki! 

Ah ja siin on pilt minust hundina. Heheh... Undina. :P 

Meie väike Eesti

Eestimaa on ilus. Ei saa salata, meie suured, võimsad metsad äratavad aukartlikust igas külastajas. Pealtnähes on meie ühiskond, mis hoiab meie riiki koos, päris kaasaegne, tolerantne ja avatud mõtlemisega. Kuid mina näen selles pragusid. Pragusid, mille on siia löönud paks Vene aeg. Ja ärge saage minust valesti aru - see ei käi venelaste kohta, ei. See käib selle nõuka aja kohta, mis raputas ja räsis meie kultuuri kuni eelmise sajandi lõpuni.
Enne seda kõike oli Eesti särav riik, meil läks paremini kui Soomel (mis on millegipärast meile kohutavalt tähtis .. see on justkui mõni võistlus vendade vahel, mis ei taha kuidagi lõppeda), meie randades käidi suvitamas ja elu oli kui lilleõis.

Siis tuli sõda ja okupatsioon.

Midagi juhtus ja nüüd pole enam meie ühiskond samasugune. Me püüame ja püüame olla nagu lääneriigid, aga meil see kuidagi ei õnnestu. Meil on suured probleemid stereotüüpidega. Vaata ringi - kui palju naisbussijuhte te näete? Või äkki hoopis naisehitajaid? Kui palju meessoost müüjaid, ettekandjaid või koristajaid olete te kohanud? Kuid see pole veel kõige kurvem. Mis mulle kohe kuidagi ei istu on see, et siin vaadatakse töömehi sellise halvustava pilguga, et hakka või nutma. See teeb mulle haiget, et meie ühiskond on oma ideaalides nii kinni- 'Kui ma ei saa häid hindeid, ma lähen ehitajaks.' Ma tean, eks me kõik oleme kunagi nii mõelnud, aga alles nüüd sain ma aru, mida see eelarvamus tõeliselt teeb. Kes siis meie maju ehitab? Kes siis meile riideid õmbleb? Juukseid lõikab? Saia küpsetab? Mis siis saab, kui kõik lähevadki ülikooli semiootikat õppima ja siis äkki avastavad, et mis ma nüüd teen? Eestis mulle tööd pole, välismaal on kallis... Mida ma teen oma kõrgharidusega?
Aga keegi lihttööd teha ei taha, sest... siis on mul 'halb maine' ja ma saan vähe raha. Kallis riik - kuhu me niiviisi jõuame? Kõik ei saa olla netikujundajad, peaministrid või riigikogulased. Keegi peab ehitama neile maja, kus oma tööd teha. Keegi peab neile saia küpsetama. Keegi peab nende juukseid kasima. Keegi peab vaatama, et neil jookseks vesi ilusti kraanist alla.
Juba minu generatsioon võib minna käest ära. Me loodame, et tulevik on helgem, aga kas tõesti on lood nii?
Kõige suurem põhjus, miks inimesed rasket tööd ei taha teha on ikkagi see palk. Eestis on see palk nii väike, et see on lausa naeruväärne. Norras on ehitaja tublisti keskklassis, nende töö on hinnatud. Aga pfft, ei. Mitte siin. Miks on siin need palgad nii väiksed? Kas siis tõesti on riigikogulased nii kitsid ja lollid, et ei luba teha astmelist tulumaksu, sest siis nad ei saa hooldada oma uhket maja tiigikeste ja kaladega? Selline asi ajab mu vihaseks. Selline kurb viha tuleb peale.
Ja ma tean, ma ei saa niiviisi kõikide riigikogulaste ja otsustajate kohta öelda, kõik neist pole kitsid ja lollid, sest muidu poleks keegi sellist ideed välja käinudki, aga tõemeeli on mul kahju just meie enda riigist, kes kaevab iseendale auku.
Need ohtlikud stereotüübid tuleks silmapilk kaotada ja alles siis vaadata, mis edasi saab.
Ma soovin, et see arvamus-lugu muutis ka teie arvamust raske töö tegijatest ja miks neid tuleb hinnata. Järgmine kord, kui ehitusplatsist mööda kõnnite, hõisake rõõmsa näoga 'Jõudu!' Niiviisi vaikselt ja tasakesi me peamegi alustama. Lihtsa, sõbraliku tervitusega, näidates, et te väärtustate nende tööd.

Mina igatahes ütlen uhkusega, et mu isa on ehitaja. Uhkusest pakatatul. Ma jagan seda maailmaga.

Eesti Kool

Tere kaasmaalased!

Täna oli mul esimene koolipäev.

Kuna mõndadel õpilastel on järgmine nädal matemaatikas ülemineku eksam, siis tehti proovi töö täna ära – mis võttis tervelt kaks tundi aega. Ma mõtlesin, et mis ma seal ikka kaks tundi passin, parem teen ka. JA OH MY GOOD GOD kui raske see oli! Ma olen kõike seda teinud, aga mitte nii jubedalt raskel levelil. Noh, mingi ajuvaba asi oli, mida ma olen teinud, aga mitte nii paljude arvudega, näiteks 3a²b⁵(ab²-4a⁵b)-(5a¹⁰b⁸+15a⁶b⁹):(5a³b²)

Ma annan teile momendi, et seda sisse võtta. 

Et öelda endile - MIS KURADI ASI SEE VEEL ON. 

Ma olen üks nendest kurbadest lammastest, kellel jäi täiesti vahele komadega numbritega arvutamine, kuna Londonis õpitakse seda siis, kui lapsed on 9-10, aga siin kui nad on 11-12. Mõlemas vanuses olin ma vales kohas, et seda õppida ning selletõttu ei oskagi ma seda teha *yay agnes*. Eesti keeles ma ei pidanud eriti midagi tegema, õpetaja hääl oli hullult imelik ja mul oli juba inimestega suhtlemisest kopp, siiber ja ekskavaator ning ma mõlgutasin omi mõtteid. Ma tulin selle peale, et ühel inimesel on palju lihtsam olla terve koolitee ühes koolis, sest et siis ei jää midagi vahele, sul on alati head sõbrad, keda sa terve elu oled teadnud ja kellega sa ilmselt terve elu veel suhtlema jääd ning sul on alati tore klass, kelle poole pöörduda. 

Nii nõme, et mul seda pole.

Eesti keele õpetajal on nii madal hääl nagu karul. Imelik, kas tal on mingi häda või ehhki arvab ta, et niiviisi rääkides on ta mõjukama kõlaga. Mida see hääl tegelikult teeb on peavalu, aga noh, vahet pole. Teised ütlesid, et sellega harjub pika peale ära. 

Igatahes, seda tööd tehes tekkis mul väikene ahastus peale, aga ma sain sellest üle. 

Pärast matemaatikat oli meil käsitöö tund, milles me kokkasime. Okei, esialgu kõlab nagu päris lahe. Jee, kokkamee! Käsitöö! Woohoo! Kuid tegelikult… oli see minu arvates natuke… vanamoodne, kui aus olla. Esiteks, ainult TÜDRUKUD võivad teha käsitööd ja süüa. Mis asja?! WHAT THE HELL PEOPLE?! Äkki meil kasvab siin klassis üks uus ja uhkem Jamie Oliver, JA TA EI SAAGI OMA TALENTI VÄLJENDADA KUNA … ta on poiss. Wat the fuck maan. Ja sama teistpidi – äkki mõni tüdruk tahab hullult saada inseneriks, aga ta ei saa! Tead miks? Sest et koolis on SEGREGATSIOON. *dun dun duun!* 

Ma küsisin ühe oma sõbranna käest, et kas siis poisid üldse ei saa kööki süüa tegema minna ja ta vastas, et ehh, ei saa jah, aga nad tegelevad seal mingi puutööga ja muu värgiga. 

Ma tulin koju, sõin rahus shokolaadi (kuna screw the healthiness, Eesti super-virgad tüdrukud on täitsa agghhhh ... ebanormaalselt tervislikud. Täitsa pael) ja mõtlesin, et miks midagi mu hinge kraapides mind nii närvi ajab… Siis tuli mulle äkkitsi pähe, et see nõme värk selle soolise eristamisega. No kuulge kutid-mutid. Ma ei hakka küll Jaak Aaviksoole Eesti Haridusministeeriumist kirjutama ( link nende emailile, kui soovite kirjutada ), et miks noortel talentidel ei lasta särada oma parimal viisil, aga see asi ajas mu küll närvi.

Robi arvas, et tema ei viitsiks küll eriti kokandust koolis õppida, sest et see pidi raske olema.

Ma käisin huvi pärast veel ühes inglise keele tunnis. Nats piinlik oli seal istuda ja vaadata, kuidas neil oli tahvli kohale kirjutatud ‘Were are we?’ … U WOT MATE. Aga jah, ehh, mis seal ikka. Õpetaja Olgale ma veel vabandan, aga mu super-õpsile Liinale ei vabandaks. Nõme oleks veits käsi püsti panna ja õiendama hakata, et ehehehee õpetajaaa!Teil on seal valesti kirjutatud!! :) Vat SEE oleks nõme. 

Mina seda silti nähes:

Okei, aga sellega ma lõpetan oma tänase blogijutu. Ma usun, et selle eesti-elu alguses ma kirjutan rohkem, sest et ma leian asju, mille üle on mul midagi öelda :)

Tervitaaaan!

Ax xxxxx

Elu... ja värk.

Hetkel oleme Taani Legolandi hotellis, mul on kintsud veits paksemad kui nädal aega tagasi ja me kõik lamame leiba luusse lastes oma voodite peal, keskendudes oma vidinatesse. Küll on veider. Kõigil on oma mingisugune julla

Kui ma eile autos istusin, teel Brüsselist Saksamaa poole, avastasin ma midagi.

Mulle meeldis Belgia, oma imeilusate majade poolest ja oma ‘kommikarbipealsepildi’ väljanägemuse pärast.

tunMulle hullupööra meeldis Saksamaa linn Bremen oma jalakäiate tänavate pärast, imeilusate majade ja armsate tänavate pärast. Lisaks sellele oli seal ka kaunis park, mis oli rohelust kohe nii täis, et pani imestama kui uhke kevad ikka on.

Taani meeldib mulle hullupööra. Kolmandik sellepärast, et umbes kolm nunnut poissi tegid mulle silma ;), kolmandik sellepärast, et siin ongi nii ilus.

Aga viimase kolmandiku pärast veel eriti – mulle lihtsalt meeldib maailm.

Sellele huvitavale avastusele tulin ma autos, kui me rääkisime parajasti elust Eestis ja ma ei tundnud seda vajadust nutma puhkeda, et me Inglismaalt ära kolime. Mulle tuli hoopis selline tunne sisse, nagu ma võiksin elada ükskõik kus maailmas ja ikka armastada seda kohta, kus ma olen. Sellepärast, et maailm on meie kõigi oma ja siin on kõikidel selle elanikkudel hea olla. See on naturaalne tunne ja see on meil geenides.

Imelik oli see, et kui me täna Hamburgi sadamast mööda sõitsime, oli mul ikka veel see maailma armastuse tunne sees. Kuigi vaade ei olnud ju just kaunis – suured kraanad, merekonteinerid ja autoteed, leidsin ma ikkagi, et see koht õhkab ilust. Ma olen kas hulluks läinud või ma olen leidnud rahu :) Ilmselt ei kumbagi, aga ma tunnen tõesti sellist heldust, armastust, sellist tunnet, mille saad, kui vaatad silma kellelegi, kellest sa hoolid. See tunne tuleb; vaadates kasvõi Hamburgi sadamat. Lummus, mis ei ole päris see õige sõna, mida ma tahaksin kasutada, on mul hinges, sõites mööda Euroopa maid.

Kas pole imelik? Ja samal ajal huvitav?

Ütleme selle kohta maailma armastus. Ilmselt sellepärast mul kippuski nutt peale tulema, kui mulle räägiti Eesti looduse reostamisest vene ajal.

Kuna ma ei tea, kas fotsi juhe sai kaasa, siis seekord ma ei pane siia veel pilte.

Tsauukipauki!

Kohvripakkimise meeleolu

#YOLOswag

Hei kaasmaalased! Kui loete seda Eestist, siis varsti oleme kaasriigilased! 

Kujutate ette - kahe nädala pärast olen ma juba teel! Täitsa uskumatu! Arusaamatu: mul tulevad vahel hullud elevusehood sisse, siis olen mingi 'ahh kas ma peaaan' ja siis on jälle elevus. See on vicios cycle. 

Aga peale selle on mul jälle käed-jalad värki täis. Ma otsin oma sõbrannale reedeseks sünnipäevaks kingitust.. ta on nii .. tavaline inimene, see on nii raske asi! Jeesus. Eriti, kui inimesel pole just rahast tapeeti. Ma enne brainstormisin emmega ja siis saime vastusele. Jee!

Peale selle, tuleb mul veel mõelda kõigile midagi armsat kaardi peale kirjutada. See kõlab imelihtsalt, aga TEGELIKULT on see supertüütu! No mitte just nagu ahmygawd see on pain in the bum; rohkem nagu .. hmm, mis tema juures huvitav on, mida me oleme jaganud? So yeah. Nats tüütu. Aga saame hakkama!

Ma ei viitsi viimasel ajal mitte midagi enam teha, kuna ma kohe-kohe kolin :) Sirts ütles, et selle nimi on 'kohvripakkimise meeleolu'. Näiteks ma ei villa enam rutiinist kinni pidada, ma niisama molutan! *jee* 

See on mõnus, aga hey, kes see villab teha mingit researchi Bangladeshi kohta, mida mul iialgi vaja ei lähe, am i righht? Am i ? :P jk. 

Okei Melchi käis Hispaanias ja seal oli mingi hull läbu, kus ta käis. Nüüd ta arvab, et ta on mingi jumal. i mean OH MY GOD. OKAY, sa jõid. Proovisid suitsu. Lahe oled, jah. Tubli (!)

omg kui tüütu. 

Igatahes, see ajab mind veits närvi praegu. 

Ma lähen reedel läbule. APRILL! ;) 

Igatahes musirullid, ma kirjutan lähitulevikus rohkem ja põhjalikumalt. Äkki hakkan rääkima koolielust? Tahaks sellele blogile hääled sisse puhuda :)

Tervitaan!

Ax