Naistele on looduslikult kaasa antud selline tore aeg kuus, mil ta hormoonid on täiesti paigast ära. Mõnele raudnaisele see aeg ei tekita mitte midagi muud kui rohkem prügi, aga mina pole üks nendest. Eriti teismeliste jaoks on see aeg väga nõme. Hormoonid on niigi ebatasakaalus ja kui veel mõned paigast ära lähevad, siis algab täielik torm.
Ma hakkasin täna valmistuma üheks eksamiks mis mul esmaspäeval on, koristasin toa ära, võtsin kõik asjad välja, olin täitsa valmis õppimiseks, aga siis kui ma hakkasin õppima, mul oli lihtsalt võimatu keskenduda. Mul tavaliselt pole keskendumisega üldse probleeme, aga seekord tundus isegi lagi huvitavam kui see tavaliselt on. Ülinõme. Igatahes, mu tohutu kordamine lõppes kraabitud õla, punase kaela ja masekaga umbes 20 minutit pärast õppimise alustamist. (kraabitud õlg sügamisest, punane kael närvidest ja masekas .. eksamist.. ja päevadest)
Eriti haige oli selline juhus, kui ma järjekordselt üritasin korrata, ma hakkasin lampi nutma. Issand kui haige see oli. Lihtsalt täiesti suvaliselt tulid pisarad silma ja nutt peale. Täiesti uskumattu. Ma ei tea, kuidas emme mind välja kannatab. Ma ise ka ei kannata. Oehhh, millal see kuradi pubekas ära läheb? Juba ootan pikkisilmi.
Aga et lõpetada blog rõõmsalt, siin on pilt kodutöösid-söövast koerast :P
PS. Mul on teda vaja.

