Eesti Kool

Tere kaasmaalased!

Täna oli mul esimene koolipäev.

Kuna mõndadel õpilastel on järgmine nädal matemaatikas ülemineku eksam, siis tehti proovi töö täna ära – mis võttis tervelt kaks tundi aega. Ma mõtlesin, et mis ma seal ikka kaks tundi passin, parem teen ka. JA OH MY GOOD GOD kui raske see oli! Ma olen kõike seda teinud, aga mitte nii jubedalt raskel levelil. Noh, mingi ajuvaba asi oli, mida ma olen teinud, aga mitte nii paljude arvudega, näiteks 3a²b⁵(ab²-4a⁵b)-(5a¹⁰b⁸+15a⁶b⁹):(5a³b²)

Ma annan teile momendi, et seda sisse võtta. 

Et öelda endile - MIS KURADI ASI SEE VEEL ON. 

Ma olen üks nendest kurbadest lammastest, kellel jäi täiesti vahele komadega numbritega arvutamine, kuna Londonis õpitakse seda siis, kui lapsed on 9-10, aga siin kui nad on 11-12. Mõlemas vanuses olin ma vales kohas, et seda õppida ning selletõttu ei oskagi ma seda teha *yay agnes*. Eesti keeles ma ei pidanud eriti midagi tegema, õpetaja hääl oli hullult imelik ja mul oli juba inimestega suhtlemisest kopp, siiber ja ekskavaator ning ma mõlgutasin omi mõtteid. Ma tulin selle peale, et ühel inimesel on palju lihtsam olla terve koolitee ühes koolis, sest et siis ei jää midagi vahele, sul on alati head sõbrad, keda sa terve elu oled teadnud ja kellega sa ilmselt terve elu veel suhtlema jääd ning sul on alati tore klass, kelle poole pöörduda. 

Nii nõme, et mul seda pole.

Eesti keele õpetajal on nii madal hääl nagu karul. Imelik, kas tal on mingi häda või ehhki arvab ta, et niiviisi rääkides on ta mõjukama kõlaga. Mida see hääl tegelikult teeb on peavalu, aga noh, vahet pole. Teised ütlesid, et sellega harjub pika peale ära. 

Igatahes, seda tööd tehes tekkis mul väikene ahastus peale, aga ma sain sellest üle. 

Pärast matemaatikat oli meil käsitöö tund, milles me kokkasime. Okei, esialgu kõlab nagu päris lahe. Jee, kokkamee! Käsitöö! Woohoo! Kuid tegelikult… oli see minu arvates natuke… vanamoodne, kui aus olla. Esiteks, ainult TÜDRUKUD võivad teha käsitööd ja süüa. Mis asja?! WHAT THE HELL PEOPLE?! Äkki meil kasvab siin klassis üks uus ja uhkem Jamie Oliver, JA TA EI SAAGI OMA TALENTI VÄLJENDADA KUNA … ta on poiss. Wat the fuck maan. Ja sama teistpidi – äkki mõni tüdruk tahab hullult saada inseneriks, aga ta ei saa! Tead miks? Sest et koolis on SEGREGATSIOON. *dun dun duun!* 

Ma küsisin ühe oma sõbranna käest, et kas siis poisid üldse ei saa kööki süüa tegema minna ja ta vastas, et ehh, ei saa jah, aga nad tegelevad seal mingi puutööga ja muu värgiga. 

Ma tulin koju, sõin rahus shokolaadi (kuna screw the healthiness, Eesti super-virgad tüdrukud on täitsa agghhhh ... ebanormaalselt tervislikud. Täitsa pael) ja mõtlesin, et miks midagi mu hinge kraapides mind nii närvi ajab… Siis tuli mulle äkkitsi pähe, et see nõme värk selle soolise eristamisega. No kuulge kutid-mutid. Ma ei hakka küll Jaak Aaviksoole Eesti Haridusministeeriumist kirjutama ( link nende emailile, kui soovite kirjutada ), et miks noortel talentidel ei lasta särada oma parimal viisil, aga see asi ajas mu küll närvi.

Robi arvas, et tema ei viitsiks küll eriti kokandust koolis õppida, sest et see pidi raske olema.

Ma käisin huvi pärast veel ühes inglise keele tunnis. Nats piinlik oli seal istuda ja vaadata, kuidas neil oli tahvli kohale kirjutatud ‘Were are we?’ … U WOT MATE. Aga jah, ehh, mis seal ikka. Õpetaja Olgale ma veel vabandan, aga mu super-õpsile Liinale ei vabandaks. Nõme oleks veits käsi püsti panna ja õiendama hakata, et ehehehee õpetajaaa!Teil on seal valesti kirjutatud!! :) Vat SEE oleks nõme. 

Mina seda silti nähes:

Okei, aga sellega ma lõpetan oma tänase blogijutu. Ma usun, et selle eesti-elu alguses ma kirjutan rohkem, sest et ma leian asju, mille üle on mul midagi öelda :)

Tervitaaaan!

Ax xxxxx

Elu... ja värk.

Hetkel oleme Taani Legolandi hotellis, mul on kintsud veits paksemad kui nädal aega tagasi ja me kõik lamame leiba luusse lastes oma voodite peal, keskendudes oma vidinatesse. Küll on veider. Kõigil on oma mingisugune julla

Kui ma eile autos istusin, teel Brüsselist Saksamaa poole, avastasin ma midagi.

Mulle meeldis Belgia, oma imeilusate majade poolest ja oma ‘kommikarbipealsepildi’ väljanägemuse pärast.

tunMulle hullupööra meeldis Saksamaa linn Bremen oma jalakäiate tänavate pärast, imeilusate majade ja armsate tänavate pärast. Lisaks sellele oli seal ka kaunis park, mis oli rohelust kohe nii täis, et pani imestama kui uhke kevad ikka on.

Taani meeldib mulle hullupööra. Kolmandik sellepärast, et umbes kolm nunnut poissi tegid mulle silma ;), kolmandik sellepärast, et siin ongi nii ilus.

Aga viimase kolmandiku pärast veel eriti – mulle lihtsalt meeldib maailm.

Sellele huvitavale avastusele tulin ma autos, kui me rääkisime parajasti elust Eestis ja ma ei tundnud seda vajadust nutma puhkeda, et me Inglismaalt ära kolime. Mulle tuli hoopis selline tunne sisse, nagu ma võiksin elada ükskõik kus maailmas ja ikka armastada seda kohta, kus ma olen. Sellepärast, et maailm on meie kõigi oma ja siin on kõikidel selle elanikkudel hea olla. See on naturaalne tunne ja see on meil geenides.

Imelik oli see, et kui me täna Hamburgi sadamast mööda sõitsime, oli mul ikka veel see maailma armastuse tunne sees. Kuigi vaade ei olnud ju just kaunis – suured kraanad, merekonteinerid ja autoteed, leidsin ma ikkagi, et see koht õhkab ilust. Ma olen kas hulluks läinud või ma olen leidnud rahu :) Ilmselt ei kumbagi, aga ma tunnen tõesti sellist heldust, armastust, sellist tunnet, mille saad, kui vaatad silma kellelegi, kellest sa hoolid. See tunne tuleb; vaadates kasvõi Hamburgi sadamat. Lummus, mis ei ole päris see õige sõna, mida ma tahaksin kasutada, on mul hinges, sõites mööda Euroopa maid.

Kas pole imelik? Ja samal ajal huvitav?

Ütleme selle kohta maailma armastus. Ilmselt sellepärast mul kippuski nutt peale tulema, kui mulle räägiti Eesti looduse reostamisest vene ajal.

Kuna ma ei tea, kas fotsi juhe sai kaasa, siis seekord ma ei pane siia veel pilte.

Tsauukipauki!