Elu... ja värk.

Hetkel oleme Taani Legolandi hotellis, mul on kintsud veits paksemad kui nädal aega tagasi ja me kõik lamame leiba luusse lastes oma voodite peal, keskendudes oma vidinatesse. Küll on veider. Kõigil on oma mingisugune julla

Kui ma eile autos istusin, teel Brüsselist Saksamaa poole, avastasin ma midagi.

Mulle meeldis Belgia, oma imeilusate majade poolest ja oma ‘kommikarbipealsepildi’ väljanägemuse pärast.

tunMulle hullupööra meeldis Saksamaa linn Bremen oma jalakäiate tänavate pärast, imeilusate majade ja armsate tänavate pärast. Lisaks sellele oli seal ka kaunis park, mis oli rohelust kohe nii täis, et pani imestama kui uhke kevad ikka on.

Taani meeldib mulle hullupööra. Kolmandik sellepärast, et umbes kolm nunnut poissi tegid mulle silma ;), kolmandik sellepärast, et siin ongi nii ilus.

Aga viimase kolmandiku pärast veel eriti – mulle lihtsalt meeldib maailm.

Sellele huvitavale avastusele tulin ma autos, kui me rääkisime parajasti elust Eestis ja ma ei tundnud seda vajadust nutma puhkeda, et me Inglismaalt ära kolime. Mulle tuli hoopis selline tunne sisse, nagu ma võiksin elada ükskõik kus maailmas ja ikka armastada seda kohta, kus ma olen. Sellepärast, et maailm on meie kõigi oma ja siin on kõikidel selle elanikkudel hea olla. See on naturaalne tunne ja see on meil geenides.

Imelik oli see, et kui me täna Hamburgi sadamast mööda sõitsime, oli mul ikka veel see maailma armastuse tunne sees. Kuigi vaade ei olnud ju just kaunis – suured kraanad, merekonteinerid ja autoteed, leidsin ma ikkagi, et see koht õhkab ilust. Ma olen kas hulluks läinud või ma olen leidnud rahu :) Ilmselt ei kumbagi, aga ma tunnen tõesti sellist heldust, armastust, sellist tunnet, mille saad, kui vaatad silma kellelegi, kellest sa hoolid. See tunne tuleb; vaadates kasvõi Hamburgi sadamat. Lummus, mis ei ole päris see õige sõna, mida ma tahaksin kasutada, on mul hinges, sõites mööda Euroopa maid.

Kas pole imelik? Ja samal ajal huvitav?

Ütleme selle kohta maailma armastus. Ilmselt sellepärast mul kippuski nutt peale tulema, kui mulle räägiti Eesti looduse reostamisest vene ajal.

Kuna ma ei tea, kas fotsi juhe sai kaasa, siis seekord ma ei pane siia veel pilte.

Tsauukipauki!