Leelo Tungal ja ta üheksanda klassi lõputöö, mis oli neljateistkümne leheküljeline kirjand. Värsis. VÄRSIS.

Sellele lisaks olen ma selles kirjas kasutanud lihtsalt LIIGA palju sõna ‘tunne’…

Leelo Tungal tekitab minus aukartust; just see viis, kuidas ta sõnu kasutab on lihtsalt uskumatu. Ei, hell with her, see, kuidas sõnu ÜLDSE kasutatakse on imeline, kui selle peale mõtlema hakata. Kuidas me üldse lihtsalt õpime tähenduse ühele sõnale? Kuidas bilingual lapsed seda teevad? See on kõik nii imetlusväärne.

Ma loen hetkel ‘Läänerindadel Muutusteta’ ja ma pean ütlema, et see raamat tekitab sellise austustunde, mille võib lausa segamini ajada häbitundega – now hear me out – need inimesed, kes sõjas käisid, nad unistasid sellistest asjadest, mis meile tunduvad täiesti tavalised. Sellega kaasneb selline kurbus, et .. miks küll nii läks? Või, miks me mina ei saanud olla neil abiks just sel hetkel.. Aga siis tuleb teha selline vastik ptüi, ptüi, ptüi ja jumalat paluda, et seda ei juhtuks uuesti.

See pani mind mõtlema, et ei tea, miks just seda raamatut on lugenud peaaegu IGA minu eas eestlane. Eks ikka silmaringi avardamiseks, ma usun. Selle tunde jaoks, mis mul seda lugedes tuli. Heh, ma loodan. Sest, et kui seda tunnet nad ei otsinud lugejas, siis.. ah ei, mida muud sealt siis tahta on? Põnevus-tunnet, et ‘ohsa, kui lahe..’ Ei. See oleks ebaloogiline.

Mis meenutab mulle üht mõtet, mis mul eile pähe turgatas. Ühesõnaga, ma justkui sain aru, miks teatud asjadel on teatud vanusepiirang. Inimesed allpool selle piirangu poolt määratud vanust on lihtsalt liiga… how to put it... lollid, et sellest tõeliselt aru saada. Et saada aru selle mõjudest ja põhjustest… Ma pean ütlema, see oli küllaltki imelik avastus, sest just paar päeva tagasi arutlesin ma selle üle, et miks ikkagi nii on. Imelik. Vist lihtsat kiire arusaama-välgatus.

Hmm.. noh, igatahes.

Pühapäeval algab kool. Mul pole mitte midagi valmis ostetud... ainult sirgendajad. Kingi oleks vaja. Ja vist uut seelikut ka. Sellele lisaks tuleb teha see rituaal, mida me kõik vihkame. Programm ‘Iga Karv Kadugu!’ mida ma kohe ÜLDSE ei viitsi teha. Meehehhhh. Nojah. Tegelikult ma natuke ootan ka kooli. Ma olen suvel nii Timofkin olnud ja õppinud nagu kukupai lapsuke. Niiet see aasta saab olema justkui katsumus, et kas ma suudan sellega hakkama saada. Kui suudan, siis ootab mind ees planeeritud tulevik. Kui ei, siis lähen teist teed. Vahet tegelikult pole, endast parima annan nii või teisiti. Oleneb kuhu mu ‘parim’ mu viib. Eks vaatame.

Kusjuures, (ja paluks aplausi) emme pani mu klaveri tundidesse kirja!!!! Jessss! Jube lahe :D Ma olen nii ammu juba tahtnud seda õppida ja nüüd on FINALLY see aeg käes! Jeehuu!

Eks ma annan teada, kuidas koolielu hakkab olema. Kui mul mahti on… Karta on, et mitte eriti palju, aga eks ma püüan :)

Tsauki-pauki! 

Ah ja siin on pilt minust hundina. Heheh... Undina. :P