Seiklused Tamme Hostelis

Tere!

Mõtlesin, et peaksin ometi selle ära kirjutama. Ma olen juba neli aastat töötanud igal kevadel ja suvel Tamme Hostelis. See on tohutult toreda kollektiiviga töökoht: kõik on nii mõistvad ja armsad! Nagu perekond!

Küll aga toimub siin postil olles palju naljakaid ja vahvaid asju.

Meil käib igal hommikul külaline nimega Goša. Ma arvan, et Goša on umbes 67. Ta on eluaegne sportlane ja ükspäev nägin teda Võru tänaval jooksmas, suu kõrvuni! Nii suur spordisõber! Ta treenib hetkel iga-aastaseks jooksuks ümber Viljandi järve, kus ta on aegade algusest saadik käinud.

Goša on üldse vahva. Tema nimi on olemas meie telefoninumbrite seas ja ta ameti juurde on kirjutatud "asjapulk". Vat nii tähtis on see meie Goša. 

Iga kord kui ta uksest sisse astub, tõstab ta käed taeva poole ja tervitab sind millegi puhul. Täna näiteks sain tervituse esimese kevadise laupäeva puhul! Enamasti küsib, kas meil uusi 2 € münte on. Nimelt kogub ta põnevate piltidega 2 € münte. 

Goša on tore, aga teda peab vahepeal manitsema. Meil on siin saun, kus on väga range reegel: vihelda ei tohi! Koristajatel on väga raske neid lehti sealt alt kätte saada ja seetõttu ei lubata seal ka vihelda. Aga ükskord oli Goša broneerinud sauna ja ta veel enne ütles, et oi, tuleb hea saun! Saame vihelda! Mille peale ma ütlesin, et ei-ei, vihelda ei tohi! Kui Goša kohale jõudis, oli tal oli viht juba näpus. Kohe kui silmasin teda vihaga, ütlesin, "Kuule, Goša! Kuhu sa selle vihaga lähed?" Selle peale oli Goša hämmelduses. Lõpuks smuugeldas ta vist ikka selle viha sauna, sest järgmisel päeval oli Imbi väga hämmingus, et kuidas kõik need lehed sauna said. 

Üks tore töötaja on Ly. Ly on umbes Tõnni vanune, nad käisid samal kursusel. Ma usun, et ta on ilmselt kuskil 70. Ly ei kuule eriti hästi, seega kui tahad temaga suhelda, pead veidi kõvemini rääkima. Kahjuks kõvasti rääkimine väga hästi ka ei aita, sest et ta vist ei saa enam kõikidest asjadest päris hästi aru. Ta küll nõustub, ütleb "Jajah," aga teeb ikka nagu tema tahab. See on vist üldse nõuka ajal sündinud inimeste eripära. Nad võivad küll öelda, et jah, loomulikult, aga teevad ikka seda, mida hing ihaldab. Omamoodi tore!

Ly puhul on see kohati veidi naljakas. 

Tavaliselt kui ma ärkan, siis ma alati nuuskan veidi, köhin. Aga umbes paar kuud järjest küsis Ly mu käest igal hommikul, et noh, kuidas sul küll see haigus nii pikalt on! Mille peale ma igal hommikul ütlesin, et ei, kallis Ly, ma pole haige. Mul on lihtsalt hommikul alati nohu! 

Asi kulmineerus sellega, kui Ly peaaegu et määris mind Carmolisega, mis on tema jaoks imerohi. Tõsi - see on hea rohi. Lõpuks ma alistusin ja lasin tal mu olematut haigust ravida. Ta tundus rahul olevat. See on väike hind mida maksta teise rahulolu eest. :)

Ly jutt on alati veidi katkendlik. Mõtted hüppavad siia-sinna. Kohati on raske aru saada, kuidas me nüüd siis siia jõudsime. Sellest ka üks väike juhtum eelmisest suvest.

Istun mina hommikul laua taga, uimane ja väsinud, nagu ikka pärast öötööd. Ly tuleb mu juurde ja uurib, et kuule. Kas sa võtsid sellest Praha kevadest ka osa? Ma olin täiesti hämmingus ja ütlesin, et ... ei, ma sündisin 30 aastat hiljem. Seal ma ei olnud. Ly ei lasknud ennast sellest heidutada ja uuris edasi, et ei tea kas oli hirmus ka? Ma naersin ja ütlesin, et Ly, ma sündisin aastal 1998, seega ma tõesti ei oska öelda! Selle peale läks ta ära. 

Kindlasti meenub veel seikasid. Praeguseks kõik!

Agnes