Tööl

Reeglina tulen tööle hea tujuga. On ilus ilm, viimasel ajal on päike tihtipeale nähtaval, mis on 58. laiuskraadi kohta päris hea tulemus. 

Mulle tegelikult täitsa meeldib siin. Vahel tuleb Goša ja viskab käed üles ja ütleb midagi rõõmustavat, näiteks "TERE, KALLID INIMESED! Andke mulle Welcro võti!" Ta naeratab ja lahkub võtmega. Hommikuti käib kojamees. Ta on natuke tüütu oma jutuvadaga. Ta üritas mulle eile selgeks teha, et IP aadress on seotud kasutaja andmetega ja et YouTube'st mingi spets programmiga asjade alla laadimine on legaalne. Ma natuke nurisesin ja ütlesin, et lood päris nii ka ei ole. Ta oli endas siiski väga kindel ja ütles, et kuna temal on ostetud programm, siis ta võib piraatlusega tegeleda. Ma arvan, et ta uueks nimeks saab Piraatkojamees. Või kojamees Piraat. 

Üldiselt on siin vaikne. Ma töötan reeglina öösel, seega suurt mürglit väga pole. Keset ööd tulevad vahel inimeselt peolt & ma pean nad sisse laskma. Siis nad küsivad midagi minu kohta (nt et mida ma siin teen ja et kas ma ei tahaks nende peoga liituda) ja suunduvad magama. 

***

Õhus ringleb suvetunne, mis poeb pahatihti põue. See tunne ei soodusta õppimist ega töötamist ega õieti millegi tegemist peale armumise. Mitte et ma oleksin armunud, ei. Ma lihtsalt kujutan endale ette, et ma olen. Ja mida ma siis teeksin. Kuigi selliste asjade üle juurdlemine on üpriski mõttetu. 

Mu hea sõber Markus rääkis just hiljuti oma armumisest. Teiste armulugusid on väga tore kuulata, mulle väga meeldib neile kaasa elada. Nagu kõigel, on ka armastuslugudel oma piir. Mingil hetkel muutuvad need samad lood imalaks ja ebameeldivaks, kuid armunule on ta sangar nagu prints valgel hobusel, kes ei ütle ega tee midagi valesti. Nii veider. 

Meie koolist äsja riigikokku suundunud hea õpetaja Toomas Jürgenstein kord kasutas armumist huvitavas metafooris. "No teate ju küll seda, kui mõni sõber on armunud. Muidugi teate, et olete ju selles eas, et te olete konstantselt armunud! No igatahes, kujutage ette, et teie sõber on armunud. Noh, ta on nii armunud ja nii õnnelik, et ta selle inimese leidis, et ta koguaeg räägib temast. Ta on lihtsalt nii õnnelik, et ta tahab seda õnne, mis temale on sattunud, kõigiga jagada! Ja umbes samal mõttel baseerub ka usukuulutamine ja usulevitamine."

:D

Homme on koolis 10. ja 11. klasside lõpuaktus. Ma sain õnneks füüsika kolme. Ma olin paras laiskvorst ja ei teinud tundides õieti midagi & katsusin viimasel ööl enne arvestust kõik pähe tampida. Midagi siiski jäi külge, sest peale kuuenädalast vedelemist sain kolme kätte! Juhhei! 

Eelmine füüsika oli mu jaoks lihtne, selle sain ma 5-. Eks ma siis õppisin ka. Aga kevad tuli ja Paaveri jutt muutus aina segasemaks ja õpik oli nii kaugel, et avada ja ma teadsin, et saan nii kui nii hakkama, suva siis, kas kolm või neli. Ja näed! Saingi! 

Üleüldse oli see viimane periood meeldiv. Mul oli pidevalt kolm tundi päevas ja see oli väga-väga mooooos! Sain puhkamisega varem alustada. 

***

Huvitav, millal tuleb see aeg, mil pesu pesemine ei ole enam midagi erakordset ja huvitavat, vaid hoopis ebameeldiv lisakohtustus, millega kaasneb soov saada endale isepuhastuvad riided? Või kapp, mis ise asju peseb? 

Mida mõtlesid need inimesed, kui esimesed pesumasinad tulid? 

Mida selle naise ema mõtles? "Issand, tead, Mildred, mu tütar kasutab masinaid, mis pesevad ise pesu! Kes oleks arvanud! Varsti on selline masin, mis tead juukseid ka peseb. Või vann, mis inimest puhastab! Ah mine sa tea!"