Terve inimene

"Hea uni, hea isu ja igasugune põlastus töö vastu on kõik märgid tervest inimesest."

Heihoo. 
Ma olen laiskunud, olen laiskloomastunud. Täna on grill-chill sõbranna pool, aga mul pole mitte mingisugust huvi minna ja olla sotsiaalne. 

Seega otsustasin kirjutada ümber mõned toredad ja südantsoojendavad tsitaadid.

Võetakse seltskonnaga viina. Kõigile on juba toostid tehtud, kõikide tervist mitme pitsi võrra parandatud. On tarvis järgmist ettekäänet. Kaljol on aga kindel soov: "Paneme siis paelussile litaka!" 

Jalutame Londonis sillal. Lily teatab: "You know, I feel more like a 50 than a 5."; "There's something weird going on with life at the moment. It's so windy and like..."; "I can't believe how obsessed I am." 

Helja vaatab toas ringi ja talle torkab silma üks vanemat sorti nukk. Nukk on räsitud ja näinud oma aja jooksul paljutki. Helja aga ei mõtle sellele, mida kõike see nukk näinud ja kuulnud on vaid lausub: "Mis vana näss see on?!". Selle peale nukk solvub, aga tegelikult ei saa keegi sellest aru. Carolin teatab, et see on Kati nukk ja kui Kati teaks, kuidas tema nukku kutsuti, siis poleks ta sugugi rõõmus. Kati aga sellest intsidendist teada ei saanudki. 

Oleme fotograafia tunnis. Vaatame juba umbes 50 minutit objektiive. Ainus asi mis mulle kõrvu jäi olid Siim Oksa sõnad: "Noh, selle jaoks on hea see. Canoni oma." 

On talv. Anu otsib endale sobivat peakatet. Vaatab, tuhlab ja teatab: "Mina mingit närakat küll pähe ei pane." 

Arutame Pauliga, kuidas tunnid lähevad silmapilgu kiirusel mööda, aga kogu tunni jooksul pole korda nagu midagi tarka saadetudki. "Nii palju auru läheb tunnis mingi pulli tegemise peale." 

Kaarel on kõiketeadja. Seepärast küsisin, et kes on dekabristid. Kaarel tõuseb oma troonilt, ta sügab oma pikka valget habet, kohendab kõiketeadja krooni ja teatab: "Need on mingid detsembri-vennad." 12th of March in the year of our Lord 2015

Olen Vasaras, istun köögis ja joon kohvi. Sirts teeb suitsu ja vaatab aknast välja. Ma küsin, et mida sa vaatad, mille peale ta vastab: "Mul tuli üks mõte. Täna on tuuline ilm. Ma tahaks kleepida mitu köögikäteräti rulli kokku ja siis tuule kätte panna ja vaadata, kas möriseb. Nii kihvt oleks Elvasse puu otsa panna. Mis sa arvad? Oleks ju? Ei, ei, ega ma vetsupaberirullidest teeks, need on liiga väiksed." 23.04.2015

Räägin emmega telefonis. Teatan: "Ma käisin täna Vasaras ja sain nii palju tehtud!". Emme selle peale: "Nojah, tantsutüdruk Sirts oli vist oraga perses!" 4.5.15

Juunipalavik

Heihoo!

Istun verandal. Külmavõitu on. Suve kohta.

Anu on haige, ta teeb ukselävel suitsu. Suits tõuseb, langeb, lahtub. Ilus vaatepilt.

Ma pean tööd tegema.

Nina Simone räägib mulle jälle oma lugu sellest, kuidas ta ennast hästi tunneb.

,,KŠT! Kao minema siit!" Must koletis on nimelt õuel, nagu Anu ütleb. Heakene küll, noo. Mingu siis ära või olgu või ma ei tea. Suva. Las ta olla. Ma usun, et tal on üpriski suva.

Hmf, mul läks jälle üks suhe pekki. Jõle kahju, aga eks asjad vajuvadki.

Ma pean ütlema, et olen õnnelik. Suurt pilti vaadates.

 Hiljuti olen mõelnud sellele, kuidas elu, kui selline, on nagu hingetõmme igaveses raskes rassimises. See on nagu kvantfüüsikas aine ja antiaine tekkimine vaakumis. Need kaks eksisteerivad ainult hetkeks ja ma usun, et see hetk ongi elu Maa peal. Üürike, aga ilus. Imelik ja ebaloogiline, aga samas ilus ja imeline.

 Kuidas on selle viivukese ajal tekkinud keeled, kultuurid, leiutised, katastroofid, on langetatud lugematuid otsuseid - väikseid ja suuri, olulisi ja igapäevaseid, kuidas on raisatud, kahetsetud, töötatud, mõeldud... see kogu idee on minu arvates imeline. Elu ongi imeline.

 Miks ei saa koguaeg ennast nii hästi tunda, kui siis, kui mõtled elule? Kas peaks siis koguaeg elu imelisusele mõtlema? Siis lähed hulluks ja pealegi, kogu teema ammutab end lõppude lõpuks. Huh, no ma ei teagi. Peab vist seda elu ilu igast ilmakaarest endale näitama, siis ei unune. Ümbritsema end ilusate asjadega (hedonism pole minu arvates ammugi patt) mis teevad sind õnnelikuks, inimestega, kes on toredad... rahaga.. (?) 

Nagu ütles Jerome K. Jerome oma raamatus ,,Three Men in a Boat":

,,George said: 
 ‘You know we are on the wrong track altogether. We must not think of the things we could do with, but only of the things we cannot do without.’
 George comes out really quite sensible at times. You’d be surprised. I call that downright wisdom, not merely as regards the present case, but with reference to our trip up the river of life generally. 

 How many people, on that voyage, load up the boat till it is in danger of swamping with a store of foolish things which they think essential to the pleasure and comfort of the trip, but which are really only useless lumber.
 How they pile the poor little craft mast-high with fine clothes and big houses; with useless servants, and a host of swell friends that do not care twopence for them, and that they do not care three ha'pence for; with expensive entertainments that nobody enjoys, with formalities and fashions, with pretence and ostentation, and with - oh, heaviest, maddest lumber of all!"

Ja siis mõned read hiljem: 

“Let your boat of life be light, packed with only what you need - a homely home and simple pleasures, one or two friends, worth the name, someone to love and someone to love you, a cat, a dog, and a pipe or two, enough to eat and enough to wear, and a little more than enough to drink; for thirst is a dangerous thing.”

Nõustun temaga.

Olgu. Ma lippan tagasi, teen tööd. Ilusat päeva teile kõigile! 

Axxxxxxx

Karulaul

Tere sõbrad!

Apelsini laul ''Karulaul'' käib ja mul on kevad peas. Kevadeti on mu pea kohe eriti laiali, nii et siinkohal sobiks taustale hoopis Orelipoisi ''Valss''. Õues paistab päike ja ma mõtlen, mida õieti täna võiks teha. 

Ausalt öeldes tahaksin jooksma minna, joogat teha, tahaksin täita oma kohustusi ja lisaks sellele võiksin likvideerida käelt hirmsa henna mille eile kergelt sopsus peaga tegin. Ma ei tea, miks ma just alati täis peaga mõtlen, et võiksin hennat teha. Täitsa loll. 

Muidu võiks lugeda kohustuslikku kirjandust, õppida eesti keelt, muusikat, harjutada laulmist, minna pildistama, koristada tuba, teha süüa, võtta päikest, minna vanni ja maalida mõni maal.

Enne kui ma kõike korda saatma hakkan, tahaksin panna siia ühe video, mis on YouTube's unlisted, nii et palun seda mitte väga suure ringkonnaga jagada :). See on shaky ja kohati väga amatöörlikult kokku monteeritud, aga samas on see video mulle südamelähedane, nii et palun käsitleda seda nagu luuletust või mõningat muud sorti sisemist väljavalangut. 

Soovin kõigile imekaunist kevadet ja päikest igasse päeva!

Axxxxx

Meeleolufilm 

- talvisel ajal tehtud pildikene on ainuke asi, mis puudub sellest segaduses olevast blogist, mis on vist metafoor mu elu-olule

Leelo Tungal ja ta üheksanda klassi lõputöö, mis oli neljateistkümne leheküljeline kirjand. Värsis. VÄRSIS.

Sellele lisaks olen ma selles kirjas kasutanud lihtsalt LIIGA palju sõna ‘tunne’…

Leelo Tungal tekitab minus aukartust; just see viis, kuidas ta sõnu kasutab on lihtsalt uskumatu. Ei, hell with her, see, kuidas sõnu ÜLDSE kasutatakse on imeline, kui selle peale mõtlema hakata. Kuidas me üldse lihtsalt õpime tähenduse ühele sõnale? Kuidas bilingual lapsed seda teevad? See on kõik nii imetlusväärne.

Ma loen hetkel ‘Läänerindadel Muutusteta’ ja ma pean ütlema, et see raamat tekitab sellise austustunde, mille võib lausa segamini ajada häbitundega – now hear me out – need inimesed, kes sõjas käisid, nad unistasid sellistest asjadest, mis meile tunduvad täiesti tavalised. Sellega kaasneb selline kurbus, et .. miks küll nii läks? Või, miks me mina ei saanud olla neil abiks just sel hetkel.. Aga siis tuleb teha selline vastik ptüi, ptüi, ptüi ja jumalat paluda, et seda ei juhtuks uuesti.

See pani mind mõtlema, et ei tea, miks just seda raamatut on lugenud peaaegu IGA minu eas eestlane. Eks ikka silmaringi avardamiseks, ma usun. Selle tunde jaoks, mis mul seda lugedes tuli. Heh, ma loodan. Sest, et kui seda tunnet nad ei otsinud lugejas, siis.. ah ei, mida muud sealt siis tahta on? Põnevus-tunnet, et ‘ohsa, kui lahe..’ Ei. See oleks ebaloogiline.

Mis meenutab mulle üht mõtet, mis mul eile pähe turgatas. Ühesõnaga, ma justkui sain aru, miks teatud asjadel on teatud vanusepiirang. Inimesed allpool selle piirangu poolt määratud vanust on lihtsalt liiga… how to put it... lollid, et sellest tõeliselt aru saada. Et saada aru selle mõjudest ja põhjustest… Ma pean ütlema, see oli küllaltki imelik avastus, sest just paar päeva tagasi arutlesin ma selle üle, et miks ikkagi nii on. Imelik. Vist lihtsat kiire arusaama-välgatus.

Hmm.. noh, igatahes.

Pühapäeval algab kool. Mul pole mitte midagi valmis ostetud... ainult sirgendajad. Kingi oleks vaja. Ja vist uut seelikut ka. Sellele lisaks tuleb teha see rituaal, mida me kõik vihkame. Programm ‘Iga Karv Kadugu!’ mida ma kohe ÜLDSE ei viitsi teha. Meehehhhh. Nojah. Tegelikult ma natuke ootan ka kooli. Ma olen suvel nii Timofkin olnud ja õppinud nagu kukupai lapsuke. Niiet see aasta saab olema justkui katsumus, et kas ma suudan sellega hakkama saada. Kui suudan, siis ootab mind ees planeeritud tulevik. Kui ei, siis lähen teist teed. Vahet tegelikult pole, endast parima annan nii või teisiti. Oleneb kuhu mu ‘parim’ mu viib. Eks vaatame.

Kusjuures, (ja paluks aplausi) emme pani mu klaveri tundidesse kirja!!!! Jessss! Jube lahe :D Ma olen nii ammu juba tahtnud seda õppida ja nüüd on FINALLY see aeg käes! Jeehuu!

Eks ma annan teada, kuidas koolielu hakkab olema. Kui mul mahti on… Karta on, et mitte eriti palju, aga eks ma püüan :)

Tsauki-pauki! 

Ah ja siin on pilt minust hundina. Heheh... Undina. :P 

Meie väike Eesti

Eestimaa on ilus. Ei saa salata, meie suured, võimsad metsad äratavad aukartlikust igas külastajas. Pealtnähes on meie ühiskond, mis hoiab meie riiki koos, päris kaasaegne, tolerantne ja avatud mõtlemisega. Kuid mina näen selles pragusid. Pragusid, mille on siia löönud paks Vene aeg. Ja ärge saage minust valesti aru - see ei käi venelaste kohta, ei. See käib selle nõuka aja kohta, mis raputas ja räsis meie kultuuri kuni eelmise sajandi lõpuni.
Enne seda kõike oli Eesti särav riik, meil läks paremini kui Soomel (mis on millegipärast meile kohutavalt tähtis .. see on justkui mõni võistlus vendade vahel, mis ei taha kuidagi lõppeda), meie randades käidi suvitamas ja elu oli kui lilleõis.

Siis tuli sõda ja okupatsioon.

Midagi juhtus ja nüüd pole enam meie ühiskond samasugune. Me püüame ja püüame olla nagu lääneriigid, aga meil see kuidagi ei õnnestu. Meil on suured probleemid stereotüüpidega. Vaata ringi - kui palju naisbussijuhte te näete? Või äkki hoopis naisehitajaid? Kui palju meessoost müüjaid, ettekandjaid või koristajaid olete te kohanud? Kuid see pole veel kõige kurvem. Mis mulle kohe kuidagi ei istu on see, et siin vaadatakse töömehi sellise halvustava pilguga, et hakka või nutma. See teeb mulle haiget, et meie ühiskond on oma ideaalides nii kinni- 'Kui ma ei saa häid hindeid, ma lähen ehitajaks.' Ma tean, eks me kõik oleme kunagi nii mõelnud, aga alles nüüd sain ma aru, mida see eelarvamus tõeliselt teeb. Kes siis meie maju ehitab? Kes siis meile riideid õmbleb? Juukseid lõikab? Saia küpsetab? Mis siis saab, kui kõik lähevadki ülikooli semiootikat õppima ja siis äkki avastavad, et mis ma nüüd teen? Eestis mulle tööd pole, välismaal on kallis... Mida ma teen oma kõrgharidusega?
Aga keegi lihttööd teha ei taha, sest... siis on mul 'halb maine' ja ma saan vähe raha. Kallis riik - kuhu me niiviisi jõuame? Kõik ei saa olla netikujundajad, peaministrid või riigikogulased. Keegi peab ehitama neile maja, kus oma tööd teha. Keegi peab neile saia küpsetama. Keegi peab nende juukseid kasima. Keegi peab vaatama, et neil jookseks vesi ilusti kraanist alla.
Juba minu generatsioon võib minna käest ära. Me loodame, et tulevik on helgem, aga kas tõesti on lood nii?
Kõige suurem põhjus, miks inimesed rasket tööd ei taha teha on ikkagi see palk. Eestis on see palk nii väike, et see on lausa naeruväärne. Norras on ehitaja tublisti keskklassis, nende töö on hinnatud. Aga pfft, ei. Mitte siin. Miks on siin need palgad nii väiksed? Kas siis tõesti on riigikogulased nii kitsid ja lollid, et ei luba teha astmelist tulumaksu, sest siis nad ei saa hooldada oma uhket maja tiigikeste ja kaladega? Selline asi ajab mu vihaseks. Selline kurb viha tuleb peale.
Ja ma tean, ma ei saa niiviisi kõikide riigikogulaste ja otsustajate kohta öelda, kõik neist pole kitsid ja lollid, sest muidu poleks keegi sellist ideed välja käinudki, aga tõemeeli on mul kahju just meie enda riigist, kes kaevab iseendale auku.
Need ohtlikud stereotüübid tuleks silmapilk kaotada ja alles siis vaadata, mis edasi saab.
Ma soovin, et see arvamus-lugu muutis ka teie arvamust raske töö tegijatest ja miks neid tuleb hinnata. Järgmine kord, kui ehitusplatsist mööda kõnnite, hõisake rõõmsa näoga 'Jõudu!' Niiviisi vaikselt ja tasakesi me peamegi alustama. Lihtsa, sõbraliku tervitusega, näidates, et te väärtustate nende tööd.

Mina igatahes ütlen uhkusega, et mu isa on ehitaja. Uhkusest pakatatul. Ma jagan seda maailmaga.

Eesti Kool

Tere kaasmaalased!

Täna oli mul esimene koolipäev.

Kuna mõndadel õpilastel on järgmine nädal matemaatikas ülemineku eksam, siis tehti proovi töö täna ära – mis võttis tervelt kaks tundi aega. Ma mõtlesin, et mis ma seal ikka kaks tundi passin, parem teen ka. JA OH MY GOOD GOD kui raske see oli! Ma olen kõike seda teinud, aga mitte nii jubedalt raskel levelil. Noh, mingi ajuvaba asi oli, mida ma olen teinud, aga mitte nii paljude arvudega, näiteks 3a²b⁵(ab²-4a⁵b)-(5a¹⁰b⁸+15a⁶b⁹):(5a³b²)

Ma annan teile momendi, et seda sisse võtta. 

Et öelda endile - MIS KURADI ASI SEE VEEL ON. 

Ma olen üks nendest kurbadest lammastest, kellel jäi täiesti vahele komadega numbritega arvutamine, kuna Londonis õpitakse seda siis, kui lapsed on 9-10, aga siin kui nad on 11-12. Mõlemas vanuses olin ma vales kohas, et seda õppida ning selletõttu ei oskagi ma seda teha *yay agnes*. Eesti keeles ma ei pidanud eriti midagi tegema, õpetaja hääl oli hullult imelik ja mul oli juba inimestega suhtlemisest kopp, siiber ja ekskavaator ning ma mõlgutasin omi mõtteid. Ma tulin selle peale, et ühel inimesel on palju lihtsam olla terve koolitee ühes koolis, sest et siis ei jää midagi vahele, sul on alati head sõbrad, keda sa terve elu oled teadnud ja kellega sa ilmselt terve elu veel suhtlema jääd ning sul on alati tore klass, kelle poole pöörduda. 

Nii nõme, et mul seda pole.

Eesti keele õpetajal on nii madal hääl nagu karul. Imelik, kas tal on mingi häda või ehhki arvab ta, et niiviisi rääkides on ta mõjukama kõlaga. Mida see hääl tegelikult teeb on peavalu, aga noh, vahet pole. Teised ütlesid, et sellega harjub pika peale ära. 

Igatahes, seda tööd tehes tekkis mul väikene ahastus peale, aga ma sain sellest üle. 

Pärast matemaatikat oli meil käsitöö tund, milles me kokkasime. Okei, esialgu kõlab nagu päris lahe. Jee, kokkamee! Käsitöö! Woohoo! Kuid tegelikult… oli see minu arvates natuke… vanamoodne, kui aus olla. Esiteks, ainult TÜDRUKUD võivad teha käsitööd ja süüa. Mis asja?! WHAT THE HELL PEOPLE?! Äkki meil kasvab siin klassis üks uus ja uhkem Jamie Oliver, JA TA EI SAAGI OMA TALENTI VÄLJENDADA KUNA … ta on poiss. Wat the fuck maan. Ja sama teistpidi – äkki mõni tüdruk tahab hullult saada inseneriks, aga ta ei saa! Tead miks? Sest et koolis on SEGREGATSIOON. *dun dun duun!* 

Ma küsisin ühe oma sõbranna käest, et kas siis poisid üldse ei saa kööki süüa tegema minna ja ta vastas, et ehh, ei saa jah, aga nad tegelevad seal mingi puutööga ja muu värgiga. 

Ma tulin koju, sõin rahus shokolaadi (kuna screw the healthiness, Eesti super-virgad tüdrukud on täitsa agghhhh ... ebanormaalselt tervislikud. Täitsa pael) ja mõtlesin, et miks midagi mu hinge kraapides mind nii närvi ajab… Siis tuli mulle äkkitsi pähe, et see nõme värk selle soolise eristamisega. No kuulge kutid-mutid. Ma ei hakka küll Jaak Aaviksoole Eesti Haridusministeeriumist kirjutama ( link nende emailile, kui soovite kirjutada ), et miks noortel talentidel ei lasta särada oma parimal viisil, aga see asi ajas mu küll närvi.

Robi arvas, et tema ei viitsiks küll eriti kokandust koolis õppida, sest et see pidi raske olema.

Ma käisin huvi pärast veel ühes inglise keele tunnis. Nats piinlik oli seal istuda ja vaadata, kuidas neil oli tahvli kohale kirjutatud ‘Were are we?’ … U WOT MATE. Aga jah, ehh, mis seal ikka. Õpetaja Olgale ma veel vabandan, aga mu super-õpsile Liinale ei vabandaks. Nõme oleks veits käsi püsti panna ja õiendama hakata, et ehehehee õpetajaaa!Teil on seal valesti kirjutatud!! :) Vat SEE oleks nõme. 

Mina seda silti nähes:

Okei, aga sellega ma lõpetan oma tänase blogijutu. Ma usun, et selle eesti-elu alguses ma kirjutan rohkem, sest et ma leian asju, mille üle on mul midagi öelda :)

Tervitaaaan!

Ax xxxxx

Elu... ja värk.

Hetkel oleme Taani Legolandi hotellis, mul on kintsud veits paksemad kui nädal aega tagasi ja me kõik lamame leiba luusse lastes oma voodite peal, keskendudes oma vidinatesse. Küll on veider. Kõigil on oma mingisugune julla

Kui ma eile autos istusin, teel Brüsselist Saksamaa poole, avastasin ma midagi.

Mulle meeldis Belgia, oma imeilusate majade poolest ja oma ‘kommikarbipealsepildi’ väljanägemuse pärast.

tunMulle hullupööra meeldis Saksamaa linn Bremen oma jalakäiate tänavate pärast, imeilusate majade ja armsate tänavate pärast. Lisaks sellele oli seal ka kaunis park, mis oli rohelust kohe nii täis, et pani imestama kui uhke kevad ikka on.

Taani meeldib mulle hullupööra. Kolmandik sellepärast, et umbes kolm nunnut poissi tegid mulle silma ;), kolmandik sellepärast, et siin ongi nii ilus.

Aga viimase kolmandiku pärast veel eriti – mulle lihtsalt meeldib maailm.

Sellele huvitavale avastusele tulin ma autos, kui me rääkisime parajasti elust Eestis ja ma ei tundnud seda vajadust nutma puhkeda, et me Inglismaalt ära kolime. Mulle tuli hoopis selline tunne sisse, nagu ma võiksin elada ükskõik kus maailmas ja ikka armastada seda kohta, kus ma olen. Sellepärast, et maailm on meie kõigi oma ja siin on kõikidel selle elanikkudel hea olla. See on naturaalne tunne ja see on meil geenides.

Imelik oli see, et kui me täna Hamburgi sadamast mööda sõitsime, oli mul ikka veel see maailma armastuse tunne sees. Kuigi vaade ei olnud ju just kaunis – suured kraanad, merekonteinerid ja autoteed, leidsin ma ikkagi, et see koht õhkab ilust. Ma olen kas hulluks läinud või ma olen leidnud rahu :) Ilmselt ei kumbagi, aga ma tunnen tõesti sellist heldust, armastust, sellist tunnet, mille saad, kui vaatad silma kellelegi, kellest sa hoolid. See tunne tuleb; vaadates kasvõi Hamburgi sadamat. Lummus, mis ei ole päris see õige sõna, mida ma tahaksin kasutada, on mul hinges, sõites mööda Euroopa maid.

Kas pole imelik? Ja samal ajal huvitav?

Ütleme selle kohta maailma armastus. Ilmselt sellepärast mul kippuski nutt peale tulema, kui mulle räägiti Eesti looduse reostamisest vene ajal.

Kuna ma ei tea, kas fotsi juhe sai kaasa, siis seekord ma ei pane siia veel pilte.

Tsauukipauki!