Juunipalavik

Heihoo!

Istun verandal. Külmavõitu on. Suve kohta.

Anu on haige, ta teeb ukselävel suitsu. Suits tõuseb, langeb, lahtub. Ilus vaatepilt.

Ma pean tööd tegema.

Nina Simone räägib mulle jälle oma lugu sellest, kuidas ta ennast hästi tunneb.

,,KŠT! Kao minema siit!" Must koletis on nimelt õuel, nagu Anu ütleb. Heakene küll, noo. Mingu siis ära või olgu või ma ei tea. Suva. Las ta olla. Ma usun, et tal on üpriski suva.

Hmf, mul läks jälle üks suhe pekki. Jõle kahju, aga eks asjad vajuvadki.

Ma pean ütlema, et olen õnnelik. Suurt pilti vaadates.

 Hiljuti olen mõelnud sellele, kuidas elu, kui selline, on nagu hingetõmme igaveses raskes rassimises. See on nagu kvantfüüsikas aine ja antiaine tekkimine vaakumis. Need kaks eksisteerivad ainult hetkeks ja ma usun, et see hetk ongi elu Maa peal. Üürike, aga ilus. Imelik ja ebaloogiline, aga samas ilus ja imeline.

 Kuidas on selle viivukese ajal tekkinud keeled, kultuurid, leiutised, katastroofid, on langetatud lugematuid otsuseid - väikseid ja suuri, olulisi ja igapäevaseid, kuidas on raisatud, kahetsetud, töötatud, mõeldud... see kogu idee on minu arvates imeline. Elu ongi imeline.

 Miks ei saa koguaeg ennast nii hästi tunda, kui siis, kui mõtled elule? Kas peaks siis koguaeg elu imelisusele mõtlema? Siis lähed hulluks ja pealegi, kogu teema ammutab end lõppude lõpuks. Huh, no ma ei teagi. Peab vist seda elu ilu igast ilmakaarest endale näitama, siis ei unune. Ümbritsema end ilusate asjadega (hedonism pole minu arvates ammugi patt) mis teevad sind õnnelikuks, inimestega, kes on toredad... rahaga.. (?) 

Nagu ütles Jerome K. Jerome oma raamatus ,,Three Men in a Boat":

,,George said: 
 ‘You know we are on the wrong track altogether. We must not think of the things we could do with, but only of the things we cannot do without.’
 George comes out really quite sensible at times. You’d be surprised. I call that downright wisdom, not merely as regards the present case, but with reference to our trip up the river of life generally. 

 How many people, on that voyage, load up the boat till it is in danger of swamping with a store of foolish things which they think essential to the pleasure and comfort of the trip, but which are really only useless lumber.
 How they pile the poor little craft mast-high with fine clothes and big houses; with useless servants, and a host of swell friends that do not care twopence for them, and that they do not care three ha'pence for; with expensive entertainments that nobody enjoys, with formalities and fashions, with pretence and ostentation, and with - oh, heaviest, maddest lumber of all!"

Ja siis mõned read hiljem: 

“Let your boat of life be light, packed with only what you need - a homely home and simple pleasures, one or two friends, worth the name, someone to love and someone to love you, a cat, a dog, and a pipe or two, enough to eat and enough to wear, and a little more than enough to drink; for thirst is a dangerous thing.”

Nõustun temaga.

Olgu. Ma lippan tagasi, teen tööd. Ilusat päeva teile kõigile! 

Axxxxxxx