18

Mis on olla 18? Ja Tartus? Ja Agnes?

Kell on pool kolm, ma jõudsin just koju. Käisime Agega Vasaras "Seks ja linna" vaatamas - seda, kuidas Carrie oma elus hakkama saab, oma fabulous elus. Me jõime terve pudeli punast veini ära, sõime head ja paremat. Maksime Taxify äpiga oma taksosõidu eest.

Mu juuksed on sassis, kenasti sassis, nagu nad ikka on, mitte liiga pead ligi. Mu näos pole grammigi meiki, mu kulmud on keemiliselt värvitud. Mu küüsi ei kata värvikiht, nad on nagu on, sest ma lihtsalt ei pea seda oluliseks nende eest koguaeg hoolitseda.

Mais keelati EL-is maitsetubakate müük. Vana stashi võib maha müüa, aga rohkem neid ei tule. Me suitsetame, kui tuju on. Kui ei ole, ei suitseta.

Mu kõhul on kerge rasvakiht, ma pole kleenuke nagu naised 2000-ndate alguses, sest ma ei taha & see pole enam moes ka. Nüüd on meie iluideaali kehastus Kim Kardashain, mitte Gwen Stefani. (Granted, mõlemad on ilusad. Ilu on endiselt hinnas, aga see ei tähenda, et pead olema ainult luu ja nahk.)

Tartu linn pole Manhattan. Mina pole 30, me siin suhtleme oma ringkondades, me käime oma kolmes-neljas baaris, me tantsime, oodates beat dropi. Me ei kanna disaneririideid, sest see pole oluline, sest keegi ei taha sellist raha välja käia. Me käime kaltsukates ja me leiame sealt häid asju.

Me võtame vahel Shootersis Cosmopolitani, et tunda, kuidas maitsemeel viib meid lähemale Manhattani virrvarrile. Vahel joome neid niisama ka.

Meie rebaste peole tuleb meisterjaan ja pool kooli on elevil ta parmupillimängust. See on normaalne, lausa ''cool''.

Me joome viieeuroseid punaseid veine, meie joogid pole liialt kallid. Me ei tahagi rohkemat. Me oleme rahul.

Meie kulmud kasvavad puhma, "ah, küll mõni päev viitsib ära kitkuda". Meie jalad on vahel karvased, oh, who gives a fuck? Kes neid ikka täna silitab?

Homme tuleb äkki Mr. Big, homme äkki avastame, et oleme 30, Manhattanis ja otsime endale paaniliselt meest.

Aga täna olen ma oma voodis, Karlovas. Kell on 2.30 ja ma joon teepotist vett, sest ühest klaasist ei piisa. Mu telefoni ei reosta ükski dick pic, mulle ei kirjuta mõni creep, ma ei kirjuta ise ka kellelegi. Me kõik lihtsalt kulgeme. Ja see on ilus.

Manni sünnipäev

Tere taas!

Täna on Manni sünnipäev, aga selle pidu toimus eile Peedul. Väga vahva oli, kahju, et ma tööle pidin minema. Olen surmväsinud, sest veetsin eilse öö redditis. Jah, redditis. Moro õpetas. Kuld1, kuld2, kuld3. Õppisin nii mõndagi!

On olnud väga põnev kuu. 11. juulil startisime Saaremaale. Tee peal kuulasime palju head muusikat, Robi tutvus meie sõpruskultuuri eripäradega ja me saime talle palju uut selgeks teha. Saaremaal sõitsime ATV-ga, käisime rabas, Kuressaares, mingis karjääris ujumas, meres ujumas, saunas, pidutsesime niisama, ajasime emmega juttu. Ühel päeval läksin kella 7 paiku magama, sest me jalutasime Moroga ja ajasime juttu. Imeilus hommik oli! 

Enne Bulgaariasse sõitu tegin ühe vea ja avastasin, kui vaba mul tõesti olla vaja on. Ma leidsin, et ma ei taha kedagi enda kõrvale seni, kuni temaga koos (loe: suhtes) olles ma ei ole tõesti vaba. Siiamaani pole ma veel kedagi sellist leidnud, kellega koos vaba olla. Tavaliselt on see ikka olnud selline vastik sõltumise tunne. Mul on väga kahju, et see nii on, aga noh, nii see juba on. Sirts ütleb, et ma olen vaba hing. Ei tea, kas "Viimne reliikvia" pani Agnestele südame peale, et nad kõik peavad olema vabad lapsed? 

Bulgaarias oli ütlemata vahva! Meie terrass oli võrratu, hinnad olid odavad, korteri asukoht oli super. Pidu käis taevani! Rand oli kena, vesi oli soe ja sini-sini-sinine! Pidevalt oli kas päike või pilves, aga korralikult ei sadanud kordagi. 

Peale Bulgaariat käisime emmedega Stockholmis, Rootsi Eval külas. Stockholm oli imeeelineee!! Ma olin sellest nii sisse võetud, et hoia ja keela! Otsustasin sinna järgmine suvi natukeseks elama minna. Eks näis, kas ma seda tegelikult ka teen, aga plaan on hetkel selline :). 

Praeguseks kõik! 

Axxxxxxxx

Cristiano Ronaldo ja Abdul Sattar Edhi

Mõlemad mehed inspireerisid mind täna. Abdul Sattar Edhist ma ei teadnud mitte midagi ja mul on selle pärast piinlik. Abdul Sattar Edhi oli Pakistanis tegutsev heategija. Ta aitas vaeseid kogu oma elu, andes neile kõik, mida tal anda oli. Tema Wikipedia lehte lugedes tuli hinge ilus tunne, mõeldes kõigile nendele inimestele, keda ta aidanud on & kui isetu ta oli. 

Cristiano Ronaldo oli sunnitud oma riigi ja Prantsusmaa vahelisest jalkamatšist lahkuma, sest talle löödi põlve. Mul käisid judinad läbi keha ja ma tajusin oma vasakut põlve kohe paremini... hmm.. Igatahes asusin siis tema Wikipedia lehte lugema ja avastasin, kui VINGE ON JALGPALL! Ma loomulikult teadsin, et jalgpall ei ole niisama palli taga ajamine, aga üks asi on sellest aru saada, teine asi on seda mõista. Ma nüüd mõistan kes mängib kus ja kuidas, ma mõistan miks ja kuidas jalgpallurite "ostmine-müümine" käib ja maailmapilt on kohe täiuslikum. 

Homme hommikul kell 8 on start! Just siis ma töölt vabaks saangi! Praegu käib veel Prantsusmaa-Portugali mäng, 63 minut käib ja seis on veel 0-0. Elame-näeme!

Leidsin täna väga palju VÄGA naljakaid tätoveeringuid. Pärlid üks ja kaks. 

Adjöö!

Axxxxxxx

Öine sissekanne

Tere!

Olen tööl, ootan kahte külastajat. Und eriti pole, kell on pool kaks.

Eile käisin Raheli sünnipäeval. Väga tore oli! Õhtu venis pikale - jõudsin kuskil kella 1 ja 2 vahel koju. Mis oli eriti vahva - helistasime emmega kella kahe ajal, muljetasime mõlema pidudest. Emme oli 5 km tantsinud enda peol, mina mitte nii palju :D.

Magasin õndsat alkoholi-und (eeee jah) ja siis kell SEITSE otsustas mu kohal elav inimene panna täie võimsusega tümmi. Mõnus!!!!!!!!!!!!!! Ma olin nii pahane ja läksin ta uksele koputama. Ta ei vastanud. Lõpuks viskas Anu ta aknale kive ja karjus üle terve tänava, pläru käes: "MUUSIKA KINNI! KAS SAAB VAIKUST VÕI EI SAA!" Magasin edasi ja ärkasin kell kaks. Ülejäänud päeva mängisin simsi ja õhtul tulid Magnar ja Age korraks läbi. Magnaril algas puhkus, nad olid teel peole, kuid tegid mu aias väikse peatuse.

Anu ja lapsed läksid Pärnusse. Ma ise lähen pühapäeval juba Saaremaale! Ja siis Pärnusse! Ja siis Bulgaariasse!

TEATE! Mul on üks vinge idee. Ma ei tea veel, millal, aga mul on plaanis minna New Yorki endale tätoveeringut tegema. Ma olen Instagramis juba mõnda aega jälginud Georgia Grey'd ja ma olen ära armunud tema tohutult vingesse stiili! Ma tahan enda parema käe siseküljele teha brushstroke'i. See sümboliseeriks mu sügavat armastust maalimise vastu, see oleks sümboliks Elvale ja Sirtsule ja Tõnnile, kes on mind maalimisega nii palju aidanud. Ma juba kirjutasin sinna ja uurisin lennuki pileteid, tegin endale Couchsurfingusse kasutaja ka!! Hahhaha Age ja Magnar ja Moro juba naersid, et jaaajaaa huii teedki! Ma teaaan, eks see võib olla üks mu järjekordne hull idee, aga teate mis! Ma tahan! :) Kindlasti on Sirts ja Tõnn alguses vastu. Isegi siis on vastu, kui ma ütlen, mida see sümboliseerib. Aga ikkagi! :D

Bang Bang on väga tuntud tätoveeringute tegija, tema juures tätokat teha pole mingi odav lõbu. Hinnad algavad 300 dollarist, mis on praeguse kursiga umbes 271 EUR. Ma pean veel mõtlema, sest millegi sellise eest maksta seda raha pole ehk kuigi mõistlik. No ma mõtlen. Oleks vinge küll.

Homme on Elvas kohvikutepäev. Should be cool.

Ma ootan neid inimesi veel 20 minutit ja kui nad selleks ajaks kohale pole jõudnud, siis ma sätin magama.

Tšaooooo!

Juuli!

Tere taas!

Olen suviti natuke arvutisõltlase moodi. Ma vaatan pidevalt Youtube'st videosid, mängin arvutis SIMSI (väga armastatud mäng! :P) ja vedelen nagu juurvili igal pool, kus vähegi soovin. Küll vedelen voodis, küll murul bikiinides (vaid hea ilma korral), küll vedelen rannas, küll Elvas murul (sest Tartu muru ja Elva muru pole ju sugugi sarnased!) ja siis tööl. Töö on tore. Mitte nii väga selle töö poolest, mis on ka täitsa vahva, vaid raha saamise eesmärgil. Ma olen natuke laristanud oma viimasest palgast saadik - täna ostsin Anule ja issile sünnipäevakingitused ära. Siis ostsin näokoorija ja uue deodorandi ja allergiarohtu. Uskumatu, kui palju sellised asjad maksavad, kui kõik kokku lüüa. 

Koorijaga on hea lugu - kui ma olin kuskil 8. klassis, siis emme ostis mulle näokoorija. Seletas kuidas sellega ümber käia, et no kreemita pärast ja ära liiga palju pane jne. Emme läks magama, mina, ööinimene nagu alati, hakkan siis suure hurraaga nägu koorima. Panen peale, nühin seda natuke siia-sinna ja siis kreemitan ja lähen magama. Hommikul ärkan ja tunnen, et nagu tükid oleksid näo sees. Panen siis veel kreemi ja lähen emmega kohvitama. Ma ütlen empsile, et imelik, nagu tükid on sees, ma ei tea, imelik kuidagi. Emme küsib, et kas ma ikka peale seda kreemitasin. Vastan, et jah. Mõtleb siis natuke ja küsib, et "Kas SA MAHA IKKA PESID?!" Loomulikult ma ei pesnud seda maha. Koorija kooris usinasti mu nahka kuskil 8-9 tundi! Issakene, siis hakkasime paaniliselt puhastama ja kreemitama, emme tegi kummelitee kompressi, siis mötsis mind kokku jogurtiga, siis lehvitasime tuult mu punetavale nahale ja mida kõike veel. Hea et Ukule tantsu ei teinud või midagi hullemat alternatiivmeditsiinist välja ei kaevanud. Umbes 3-4 päeva pärast olin jälle mina ise. Sellepärast pole ma sellestsaadik nägu vist kordagi koorinud. Mul on kuiv nahk, seega pole nagu probleemi olnud. 

Ma olen Youtube'st vaadanud IGASUGUSEID inimesi. Olen leidnud ühe transvestiidi, Gigi Gorgeous'i, kes elab mingit MEGA elu - ta on modell, käib jahiga Prantsuse rivieras, kannab disaineri riideid... you get the picture.  Ta tundub olevat enam-vähem veatu. "Enam-vähem", sest keegi pole vigadeta. Ega tal iga päev siis nii flamboyant pole, nagu need, mis ta videodes on. Vahel vedeleb ka murul, voodis, teleka ees. 

Ma tunnen, nagu ma olin enda natukeseks ajaks ära kaotanud. Ma olin nagu imelik ja keegi teine. Õnneks ma tulin tagasi. Tere tulemast! Olen alati endasse tagasi oodatud!

Vaatasin ühte väga kurba "Draw my life" videot. Mulle meeldib, et inimesed seda sarja teinud on, see avab inimese sulle täielikult ja see on NII PÕNEV! :) Just täna vaatasin ühte, mis räägib ühe naise raskest lapsepõlvest ja elust. Link on siin. Paneb mõtlema, kui väga on meil vedanud. Kui ma vaid teaksin, mida ma eelnevates eludes tegema pidin, et seda välja teenida. Ja mida selles elus teha tuleb, et olla kindel, et ma teen midagi VEEL paremat, et teha teised õnnelikuks ja minu enda ka õnnelikuks. 

Huvitav, kas see ongi siis see õpetamine? Ma oleksin selles hea, aga kas see on piisavalt "suur"? Aga mis on siis suurem, kui ühe inimese maailm? Ühes klassitäies on ju tegelikult 24 erinevat universumi. Ja õpetaja võib neid kõiki mõjutada, nende kõigi universumeid parandada. Vägev töö.

Lähen nüüd ja helistan Anule - küsin, et kas nad kavatsevad koju ka tulla. Siis äkki lähen ja teen sporti? Ma olen nagu vaal. Tuleks ennast korralikult kreemitada ka, mu nahk hakkab juba jampsima. 

Ah!Peaaegu unustasin öelda, mida ma unustasin teha. Ma sain enda tagasi eile, kui ma läksin Rimisse. Mulle tuli meelde, et TULEB ILUSAID MÕTTEID MÕELDA! JA TULEB ARU SAADA, ET IGA INIMENE ON ILUS, ET NEIS KÕIGIS ON MIDAGI IMELISELT HEAD! Mul läks seeeeeee, elule alust panev asi, meelest ja ma ei tea, kuidas! Kas angiin tegi oma töö või oli see midagi muud, mingi halb tegu? Igatahes olen ma tagasi omas kehas. Pole midagi paremat! 

Homme on meil lahe olemine Elvas - Robi tuleb Tartusseeee! Ta on praegu Pärnu Cupil koos emme ja Kallega, nad toovad ta homme Elvasse. Ma lähen homme peale tööd otse Elvasse! 

Kõike paremat!
Axxxxxxx

58°23′N 26°43′E

Tere taas!

Juba üle poole aasta olen ma olnud Põhjamaade lummuses. Skandinaaviamaade keeled paeluvad mind ja mulle väga meeldib rootsi keeles kõneleda. Kuid täna avastasin Wikipedias ringi tuustides uue koha, mis hakkas mulle huvi pakkuma - Tierra del Fuego ehk Tulesaar. See näeb välja täpselt nagu mõni Põhjamaade eriliti salajane paik. Ma uurisin selle koha kohta kõike - kes seal elavad, mis keeles seal räägitakse, mida seal tehakse jne. Ja siis avastasin, et kõik kohad, mille laiuskraad on 58 või suurem, on minu jaoks SEE. See on SEE koht, SEE paik. Ma ei oska seda paremini kirjeldada. 

Naljakas avastus, aga mul on hea meel, et selle välja mõtlesin. :)

Eile oli imelik õhtu. Kohtusin brasiillasega, kes oli minust palju rohkem sisse võetud kui mina temast. See meeldis mulle, aga ma kardan, et ma ei suuda enam armastada. Ma kardan, et ma ei julge ega taha enam armastada uusi inimesi. Nad osutavad ohtu, nad on tundmatud, neid ei saa usaldada. Nad on ettearvamatud. 

Aga samas ma olen hiljuti leidnud uusi sõpru, kelles ma näen SEDA. Seda sama SEDA, mida ma näen Põhjamaades. See kindel SEE tekitab seespool värelust, kõditunnet, mis tekitab kindlust. 

Ei taha minna kinni, lukku, riivi, haaki. Äkki pole vajagi. Äkki võib nii ka mõelda ja olla, et las ma olen 18 nagu kord ja kohus ja kerge suhtefoobik ka veel. Hahah, täna hommikul mängisin pohmas peaga The Sims 3-e (Kati just andis mulle Ambitionsi expansion pack'i) ja ma ei tahtnud isegi oma sime armuma panna, sest mul tuli endal selline õhupuuduse tunne. Ma ei tahagi kedagi, ma ei taha, et keegi mind lämmataks. Las ma olen. Ja kui jäängi vanatüdrukuks, SIIS VÄHEMALT OLEN VABA JA ÕNNELIK! 

Natuke piinlik on eilse pärast. 

Ühtlasi rikkusin enda jaoks Arctic Monkeysi ära, sest kuulasime seda brasiillasega koos. No kuuraaat.

Pole hullu, laulud on ikka head. 

Ikka on piinlik. 

Tööl

Reeglina tulen tööle hea tujuga. On ilus ilm, viimasel ajal on päike tihtipeale nähtaval, mis on 58. laiuskraadi kohta päris hea tulemus. 

Mulle tegelikult täitsa meeldib siin. Vahel tuleb Goša ja viskab käed üles ja ütleb midagi rõõmustavat, näiteks "TERE, KALLID INIMESED! Andke mulle Welcro võti!" Ta naeratab ja lahkub võtmega. Hommikuti käib kojamees. Ta on natuke tüütu oma jutuvadaga. Ta üritas mulle eile selgeks teha, et IP aadress on seotud kasutaja andmetega ja et YouTube'st mingi spets programmiga asjade alla laadimine on legaalne. Ma natuke nurisesin ja ütlesin, et lood päris nii ka ei ole. Ta oli endas siiski väga kindel ja ütles, et kuna temal on ostetud programm, siis ta võib piraatlusega tegeleda. Ma arvan, et ta uueks nimeks saab Piraatkojamees. Või kojamees Piraat. 

Üldiselt on siin vaikne. Ma töötan reeglina öösel, seega suurt mürglit väga pole. Keset ööd tulevad vahel inimeselt peolt & ma pean nad sisse laskma. Siis nad küsivad midagi minu kohta (nt et mida ma siin teen ja et kas ma ei tahaks nende peoga liituda) ja suunduvad magama. 

***

Õhus ringleb suvetunne, mis poeb pahatihti põue. See tunne ei soodusta õppimist ega töötamist ega õieti millegi tegemist peale armumise. Mitte et ma oleksin armunud, ei. Ma lihtsalt kujutan endale ette, et ma olen. Ja mida ma siis teeksin. Kuigi selliste asjade üle juurdlemine on üpriski mõttetu. 

Mu hea sõber Markus rääkis just hiljuti oma armumisest. Teiste armulugusid on väga tore kuulata, mulle väga meeldib neile kaasa elada. Nagu kõigel, on ka armastuslugudel oma piir. Mingil hetkel muutuvad need samad lood imalaks ja ebameeldivaks, kuid armunule on ta sangar nagu prints valgel hobusel, kes ei ütle ega tee midagi valesti. Nii veider. 

Meie koolist äsja riigikokku suundunud hea õpetaja Toomas Jürgenstein kord kasutas armumist huvitavas metafooris. "No teate ju küll seda, kui mõni sõber on armunud. Muidugi teate, et olete ju selles eas, et te olete konstantselt armunud! No igatahes, kujutage ette, et teie sõber on armunud. Noh, ta on nii armunud ja nii õnnelik, et ta selle inimese leidis, et ta koguaeg räägib temast. Ta on lihtsalt nii õnnelik, et ta tahab seda õnne, mis temale on sattunud, kõigiga jagada! Ja umbes samal mõttel baseerub ka usukuulutamine ja usulevitamine."

:D

Homme on koolis 10. ja 11. klasside lõpuaktus. Ma sain õnneks füüsika kolme. Ma olin paras laiskvorst ja ei teinud tundides õieti midagi & katsusin viimasel ööl enne arvestust kõik pähe tampida. Midagi siiski jäi külge, sest peale kuuenädalast vedelemist sain kolme kätte! Juhhei! 

Eelmine füüsika oli mu jaoks lihtne, selle sain ma 5-. Eks ma siis õppisin ka. Aga kevad tuli ja Paaveri jutt muutus aina segasemaks ja õpik oli nii kaugel, et avada ja ma teadsin, et saan nii kui nii hakkama, suva siis, kas kolm või neli. Ja näed! Saingi! 

Üleüldse oli see viimane periood meeldiv. Mul oli pidevalt kolm tundi päevas ja see oli väga-väga mooooos! Sain puhkamisega varem alustada. 

***

Huvitav, millal tuleb see aeg, mil pesu pesemine ei ole enam midagi erakordset ja huvitavat, vaid hoopis ebameeldiv lisakohtustus, millega kaasneb soov saada endale isepuhastuvad riided? Või kapp, mis ise asju peseb? 

Mida mõtlesid need inimesed, kui esimesed pesumasinad tulid? 

Mida selle naise ema mõtles? "Issand, tead, Mildred, mu tütar kasutab masinaid, mis pesevad ise pesu! Kes oleks arvanud! Varsti on selline masin, mis tead juukseid ka peseb. Või vann, mis inimest puhastab! Ah mine sa tea!"