Tere kaasmaalased!
Kuna mõndadel õpilastel on järgmine nädal matemaatikas ülemineku
eksam, siis tehti proovi töö täna ära – mis võttis tervelt kaks tundi aega. Ma mõtlesin,
et mis ma seal ikka kaks tundi passin, parem teen ka. JA OH MY GOOD GOD kui
raske see oli! Ma olen kõike seda teinud, aga mitte nii jubedalt raskel levelil. Noh, mingi ajuvaba asi oli, mida ma olen teinud, aga mitte nii paljude arvudega, näiteks 3a²b⁵(ab²-4a⁵b)-(5a¹⁰b⁸+15a⁶b⁹):(5a³b²)
Ma annan teile momendi, et seda sisse võtta.
Et öelda endile - MIS KURADI ASI SEE VEEL ON.
Ma
olen üks nendest kurbadest lammastest, kellel jäi täiesti vahele komadega numbritega
arvutamine, kuna Londonis õpitakse seda siis, kui lapsed on 9-10, aga siin kui
nad on 11-12. Mõlemas vanuses olin ma vales kohas, et seda õppida ning
selletõttu ei oskagi ma seda teha *yay
agnes*. Eesti keeles ma ei pidanud eriti midagi tegema, õpetaja hääl oli
hullult imelik ja mul oli juba inimestega suhtlemisest kopp, siiber ja
ekskavaator ning ma mõlgutasin omi mõtteid. Ma tulin selle peale, et ühel inimesel
on palju lihtsam olla terve koolitee ühes koolis, sest et siis ei jää midagi
vahele, sul on alati head sõbrad, keda sa terve elu oled teadnud ja kellega sa
ilmselt terve elu veel suhtlema jääd ning sul on alati tore klass, kelle poole
pöörduda.
Nii nõme, et mul
seda pole.
Eesti keele õpetajal
on nii madal hääl nagu karul. Imelik, kas tal on mingi häda või ehhki arvab ta,
et niiviisi rääkides on ta mõjukama kõlaga. Mida see hääl tegelikult teeb on
peavalu, aga noh, vahet pole. Teised ütlesid, et sellega harjub pika peale ära.
Igatahes, seda tööd
tehes tekkis mul väikene ahastus peale, aga ma sain sellest üle.
Pärast matemaatikat
oli meil käsitöö tund, milles me kokkasime. Okei, esialgu kõlab nagu päris
lahe. Jee, kokkamee! Käsitöö! Woohoo! Kuid tegelikult… oli see minu arvates
natuke… vanamoodne, kui aus olla. Esiteks, ainult
TÜDRUKUD võivad teha käsitööd ja süüa. Mis asja?! WHAT THE HELL PEOPLE?! Äkki
meil kasvab siin klassis üks uus ja uhkem Jamie Oliver, JA TA EI SAAGI OMA TALENTI
VÄLJENDADA KUNA … ta on poiss. Wat the fuck maan. Ja sama teistpidi – äkki mõni
tüdruk tahab hullult saada inseneriks, aga ta ei saa! Tead miks? Sest et koolis
on SEGREGATSIOON. *dun dun duun!*
Ma küsisin ühe oma
sõbranna käest, et kas siis poisid üldse ei saa kööki süüa tegema minna ja ta vastas, et
ehh, ei saa jah, aga nad tegelevad seal mingi puutööga ja muu värgiga.
Ma tulin koju, sõin
rahus shokolaadi (kuna screw the healthiness, Eesti super-virgad tüdrukud on
täitsa agghhhh ... ebanormaalselt tervislikud. Täitsa pael) ja mõtlesin, et miks midagi mu hinge kraapides mind nii
närvi ajab… Siis tuli mulle äkkitsi pähe, et see nõme värk selle soolise
eristamisega. No kuulge kutid-mutid. Ma ei hakka küll Jaak Aaviksoole Eesti
Haridusministeeriumist kirjutama ( link nende emailile, kui soovite kirjutada ), et miks noortel
talentidel ei lasta särada oma parimal viisil, aga see asi ajas mu küll närvi.
Robi arvas, et tema
ei viitsiks küll eriti kokandust koolis õppida, sest et see pidi raske olema.
Ma käisin huvi
pärast veel ühes inglise keele tunnis. Nats piinlik oli seal istuda ja vaadata, kuidas
neil oli tahvli kohale kirjutatud ‘Were are we?’ … U WOT MATE. Aga jah, ehh,
mis seal ikka. Õpetaja Olgale ma veel vabandan, aga mu super-õpsile Liinale ei vabandaks. Nõme oleks veits käsi püsti panna ja õiendama hakata, et ehehehee õpetajaaa!Teil on seal valesti kirjutatud!! :) Vat SEE oleks nõme.
Mina seda silti nähes:
Okei, aga sellega ma
lõpetan oma tänase blogijutu. Ma usun, et selle eesti-elu alguses ma kirjutan rohkem, sest et
ma leian asju, mille üle on mul midagi öelda :)
Tervitaaaan!
Ax xxxxx















