Hetkel
oleme Taani Legolandi hotellis, mul on kintsud veits paksemad kui nädal aega
tagasi ja me kõik lamame leiba luusse lastes oma voodite peal, keskendudes oma
vidinatesse. Küll on veider. Kõigil on oma mingisugune julla
Kui
ma eile autos istusin, teel Brüsselist Saksamaa poole, avastasin ma midagi.
Mulle
meeldis Belgia, oma imeilusate majade poolest ja oma ‘kommikarbipealsepildi’
väljanägemuse pärast.
tunMulle
hullupööra meeldis Saksamaa linn Bremen oma jalakäiate tänavate pärast,
imeilusate majade ja armsate tänavate pärast. Lisaks sellele oli seal ka kaunis
park, mis oli rohelust kohe nii täis, et pani imestama kui uhke kevad ikka on.
Taani
meeldib mulle hullupööra. Kolmandik sellepärast, et umbes kolm nunnut poissi
tegid mulle silma ;), kolmandik sellepärast, et siin ongi nii ilus.
Aga
viimase kolmandiku pärast veel eriti – mulle lihtsalt meeldib maailm.
Sellele
huvitavale avastusele tulin ma autos, kui me rääkisime parajasti elust Eestis
ja ma ei tundnud seda vajadust nutma puhkeda, et me Inglismaalt ära kolime.
Mulle tuli hoopis selline tunne sisse, nagu ma võiksin elada ükskõik kus
maailmas ja ikka armastada seda kohta, kus ma olen. Sellepärast, et maailm on
meie kõigi oma ja siin on kõikidel selle elanikkudel hea olla. See on
naturaalne tunne ja see on meil geenides.
Imelik
oli see, et kui me täna Hamburgi sadamast mööda sõitsime, oli mul ikka veel see
maailma armastuse tunne sees. Kuigi vaade ei olnud ju just kaunis – suured
kraanad, merekonteinerid ja autoteed, leidsin ma ikkagi, et see koht õhkab
ilust. Ma olen kas hulluks läinud või ma olen leidnud rahu :) Ilmselt ei
kumbagi, aga ma tunnen tõesti sellist heldust, armastust, sellist tunnet, mille
saad, kui vaatad silma kellelegi, kellest sa hoolid. See tunne tuleb; vaadates
kasvõi Hamburgi sadamat. Lummus, mis ei ole päris see õige sõna, mida ma
tahaksin kasutada, on mul hinges, sõites mööda Euroopa maid.
Kas
pole imelik? Ja samal ajal huvitav?
Ütleme
selle kohta maailma armastus. Ilmselt
sellepärast mul kippuski nutt peale tulema, kui mulle räägiti Eesti looduse
reostamisest vene ajal.
Kuna
ma ei tea, kas fotsi juhe sai kaasa, siis seekord ma ei pane siia veel pilte.
Tsauukipauki!















