Laste Päev

Täna on mul hea tuju. Niisama, lihtsalt tuli, lambist. Mulle tundub, et kui mul on see pats, mis pildil (aga sada korda rohkem sassis) siis on mul hea tuju. Ptüi, ptüi, ptüi ja kolm koputust vastu puud. 

Kuna ma olen väikeste 7ndate, eesti mõttes 5 klassi, mentor (nagu abistaja), siis oli mul täna kohustus ohverdada oma lõuna ja minna neile seltsiks. Igal esmaspäeval ja kolmapäeval toimub selline kokkusaamine, kus kõik seitsmendad saavad joonistada, mängida, ajada juttu jne. Mentoritele on määratud päevad millal nad peavad seal olema, aga peale minu olid kõik unustanud.. Piinlik. Igatahes, alguses oli seal ainult üks tüdruk, Fransesca, kes tundus mulle natuke .. eriline. Ta nagu ei rääkinud eriti hästi, susistas ja oli kuidagi loid. Kui ma näiteks temaga trips traps trulli mängisin, siis ta suvakalt äkkitsi kustutas meie mängu ära, kuna.. ma ei tea. Niisama. Natuke kohkuma pani, aga eh, ta on lihtsalt laps. Mul oli täitsa tore, me mängisime trips traps trulli ja siis hiljem tulid teised lapsed ka; mulle tundub, et seal on päris lõbus neil. Kui ma oleks seitsmendas, siis läheks ka!

Ja siis!! Hispaania keele tunnis (igav ja veniv nagu see kolmapäeviti on) õpetaja pani  mu kõrvale ühe poisi, kes (ma olen tähele pannud) ikka nagu.. ehm.. vaatab või nii vahel :P eheheeh :P Ma mulasin nats temaga ja ta tundub päris tore :) Ehehehhehehe :P 

Okei, ma hakkan nüüd pannkooke sööma. ;P

Ax xxx

Oh bloody hell

Oh maan. Emme ostis just ribisid... Aaaahh! Mu taimetoitlus kõigub juuksekarva otsas. Need ribid on juuuube head, Tesco kindlasti-eeesid-täis-marinaadis ribid.. 

Emme vahel ei viitsi süüa teha, millest ma saan täitsa aru. Ega ta siis mõni pere kokk pole. Niiet vahel on meil sellised poesöögi päevad (kord kuu jooksul, umbes), millal igaüks ostab endale poest mida hing ihaldab. Vahel ma söön Innocenti (firma, kes teeb ainult orgaanilisi ja häid jooke/sööke) poolt tehtud india sööki, vahel midagi muud. Innocent teeb muide smuutisid ja muud sihukest ka. 

Ma mõtlesin, et kui need free range on, siis ma võin ju kahh. Free range meat või orgaaniline on liha loomadelt, kes on saanud rõõmsasti aasal ringi kepselda, joosta nii palju, kui süda lustib ja elada toredat elu. Kahjuks ma kahtlen selles, kas Tesco sealiha ribid on orgaanilised... Ma ei usu. Vaadates millised meeldivad roosa glasuuri ja valgete junnikestega pontsikuid nende poes müüakse (pilt allpool), ma ei taha eriti uskuda, et nende ribid väga orgaanilised on. 

Tesco on Eesti mõttes nagu .. Maxima ja Säästuka poolt ristatud toidupood. Ainuke imelik vahe on see, et neil on oma telefoni võrgustik... mis on veits imelik. 

Igatahes, ma neid ribisid siis ei söö. Mul väga tohutut isu ei olegi, liha järele. Aga väss on küll peal. Ei tea, kas see on mu anit-lihast tulenev... I wonder. Okei, ma õpin nüüd edasi. Hetkel on mul käsil geo ja ma pean otsima informatisiooni Niger.. uhhh. Ma ei tea, mis see eesti keeles on ja kuidas seda damn sõna käänata. Kui ma kirjutaksin Nigeria siis oleks see hoopis teine riik... Ohh maan. Tagasi geo juurde. 

Tsauki-pauki!

Huuhh. Tehtud!

Arsti-päev

Ma just jõudsin koju, käisin arsti juures. Mulle tehti vereproov!! Jeeeee! Ma ei mäleta, millal viimane kord minult verd võeti, niiet ma õieti ei mäletanud kuidas see kõik käib. Ma jõudsin sinna, no clue whatsoever kuidas see käib. Rahulik ja veits segaduses. Arst rõõmsalt komplimenteeris seda, kuias ma nii rahulik olen :P Oh stop it you :P Igatahes, kui ma seda nõmedad süstalt nägin... Tekkis väike ärevus. Ma ei hakka luiskama, natuke ebameeldiv oli küll. Õnneks ma ei näinud, kuidas veri sellese topsikesse vajub, niiet see oli rahustav. Ma ei tea, miks mõned mingi minestavad. Okei, ebameeldiv on jah mõelda, et veri su veenist välja voolab, aga see on lihtsalt üks asi, mida lihtsalt peab tegema, kui sa tahad rõõmsalt ilma ekseemita elada. 

Sellegipoolest on mul ülim hea meel, et see tehtud on! Yeeeha! Järgmine reede saan vastused, mis asju ma kannatan ja mida mitte ja siis on happy days! 

Emme läks hambaarsti juurde täna, kuna talle tundus, et tal kukkus plomm suust ära. Õnnetus küll. Ta läks umbes 20 minutit tagasi, niiet ma ei teagi, kuidas tal hetkel läheb. Eks vaatame :) 

Ma pean nüüd tagasi kooli minema. Väike blogijutt selle vahele pole ju ka paha :) Igatahes, mul on hea meel, et see tehtud on! Jeehee :P 

Nüüd panen mundri selga ja kepslen kooli!
Tsauki-pauki!

Random Monday Vlog

Hei sõbrad-semud! Seekord ma proovisin hoopis vloggida :) Niiet, selline on see siis seekord. See on inglise keeles, kuna siis saavad erinevad inimesed minust aru :) 


Tervitaaan!

Ax

Täiesti suvaline jutt eimillestki täpsest

Nagu mõned teist teavad, on mul nahaga vahel probleeme. Need probleemid tulevead jumal teab millest, aga pidevalt on mingi punn siin, siis on laik seal ja ära äestatud nahk seal, mis on päris tüütu. 
Mul on nimelt selline tüütu naha-probleem nagu ekseem, mis on minu juhul väga kuiv ja sensitiivne nahk. Mul on see alati olnud, aga viimase aasta jooksul on see eriti välja löönud. 

Alguses, umbes oktoobris eelmisel aastal läks mu nahk laiguliseks ja hakkas hullult sügelema. Arstid pakkusid muidugi hormoonkreeme, mis aitasid natuke aega, aga siis selle mõju kadus ja oli uut lahendust vaja. Mu kael oli kraabitud, jalad laigulised ja karju või appi, aga midagi ei osanud teha.

Seda kõike, kuni ma sattusin emmega Dr. Jackmani juurde. Meil oli jälle see sama probleem, mis enne - kuradi punane nahk, sügelemine jne. Dr. Jackman on mees, umbes oma 50ndates. Tal on tuhm-pruunid silmad, hallikarva juuksed ja murelik pilk. Ta on selline vähe ähmis inimene, kes sõidab rattaga tööle, tossud jalas, seljakott seljas ja seal sees vahetuskingad ja mõned raamatud. Dr. Jackman tundus nii mures mu naha pärast ja otsustas mu saata dermatoloogi juurde, mida me emmega olime juba ammu, ammu soovinud.

Ühel ilusal mai päikesepaistelisel pärastlõunal ma sättisingi sammud mu dermatoloogi juurde. See arst oli, ma pakun, india päritolust, väsinud olemisega jäik inimene. Minu arust tema töö absoluutselt talle ei sobi. Ta peaks olema hoopis mõni kinnisvara müüa, kes moosib inimesi, mitte selline, kes peab aitama inimesi oma nõmedast nahast jagu saama. Mulle tundus, et ta nagu vihkaks iga patsienti, kes ta kabinetti sisse astub, otsekui patsient kulutaks ta väärtuslikku aega. 
Seda sama käitumist kasutas ta ka minuga. Õnneks, pärast paari minutit ta sulas justkui üles, olles lahke ja heatahtlik. Võibolla oli ta enne endale kohvi sülle valanud. Äkki oli tal lihtsalt halb uni öösel, mine sa tea. Igatahes, ta andis mulle huvitavat kreemi, mis koosneb põhiliselt parafiinist. See pidi olema suhteliselt uus meditsiin, mis on hea neile, kellele hormoonkreemid ei aita. 

Ja see kreem tegi imet. Ohh, ta tegi. Nädalaga olid mu laigud pühitud! Viuhh! Kadunud! See oli IMELINE! Täitsa pael! 

Väike miinus selle kreemi juures on, et sa pead olema hääästi järjekindel.. mida mina väga pole. Aga natuke ähvardamist, et nahk läheb jälle koledaks ja ma juba olengi uuesti tubli :)
Suvel, kui ma Eestis olin, siis tekkis nagu selline tunne, et kuna mul on puhkus, siis võib ju nats viilida ja täna mitte kreemitada.. Oh, homme pole aega! Oi kurat, jälle olen laike täis.. Niiet järjekindlust on mul vaja veel õppida. Aga küll ma õpin.

Aga kui juhtub nii, et ma kratsin ennast liiga palju, siis .. ohh, siis on jama. OK, kratsimine on üli hea. Aga pärast on ju valus. Ja vaod jäävad järele, mis on ka suhteliselt nõme. Eriti vastik on, kui ma lähen nii uljaks, et kratsin ennast puhta puruks, siis läheb pisik sisse ja ongi põletik sees. Siis on kas antibiotsi vaja või eestirahva meetodeid, nagu keedetud sibulajunn jalaküljes, ( mis minul tekitas tohutu punase laigu jala peale.. ma usun, et mõndadele see meetod sobib, aga mulle küll mitte ) kompress või näiteks teeleht. Alguses olin ma suhteliselt skeptiline selle kogu.. looduslike meetodite aga kui Sirts, mu kallis kõiketeadev vanaema suutis mu ära veenda, siis ma nägin, et teeleht mädapunni peal TÕESTI aitas! Täitsa imelik. Vanarahvas ikka teab, mida häda korral teha. 

Aga õnneks on meil suguvõsas mõned Hiina meditsiini valdavad inimesed, kes oskavad nii üht kui teist su kohta öelda. Ma olen täitsa kindel, et need nõelad aitasid! Aitäh!

Kui päris aus olla, siis ma ei tea, mis selle jutu moraal on. Äkki ei olegi. Võibolla on. Ei tea. Ma pole üldse kindel, miks ma selle kokku kirjutasin. Eks ma vist kirjutan sellest, mis mul hetkel peas keerleb. Igatahes, loodan, et masekas algus teid ennast masekasse ei paisanud. Kui paiskas, siis minge ja vaatake mõnda head filmi, see alati aitab. Minu puhul vähemalt :) 

Tervitaan!

Esimene Nädal

Tervitused!

Täna oli mul esimene GCSE kunsti tund. GCSE on selline asi nagu General Certificate of Secondary Education, ma ei hakka seda laialt ja pikalt lahti seletama; see on lihtsalt nagu tavaline kunsti tund, aga nagu kõrgemal levelil. Nagu sa oleksid lõpetanud kolmanda leveli oma mängus ja sukeldunud neljandasse. 

Igatahes, mul oli täna selle aine esimene tund. Mu õpetaja on Ms. Jennings, kes on tõsine kunstihing. Ta on umbes oma kesk-50ndates, vist keskea kriisis, mis väljenub sellest, et ta hakkas eelmisel kooliaastal, mu sõbranna kunsti tunnis nutma, kuna klass ei jäänud tasa. Jah, ma usun, et see nõmedus võib närvi ajada küll, aga noh.. Kas on tarvis terve klassi ees pillima kukkuda? Minu arust küll pole. Mine siis näiteks vetsu korra. Aga ära siis terve klassi ees pisaraid vala. Võib-olla on see mingi tema salanipp, et kui klass kuidagi vait ei jää, siis ta kukub pillima, jonnib nagu kolmeaastane ja trambib jalgu. Aga mine sa tea, ehk olid tal probleemid oma eraelus, kunagi ei või teada. 

Selles tunnis andis Ms. Jennings meile massiivsed, A3 suuruses nii-öelda 'vihikud', mis ei mahu kellelgi kotti peale minu, kuna mul on see aasta tohutu suur kott. Ella, mu sõbranna küsis, et ega sa ometi spordikotti kogematta ei ostnud. Ma naersin, aga enda arvates ma spordikotti ei ostnud. Minu arust oleks liblikalise spordikotiga ringi patseerimine suht veider. Spordikott on tavaliselt selline kole, must, äestatud ja higine, mitte liblikaline. 

Muide, ma soetasin endale täna koolist kunstipaki, mis koosneb vildikatest, pliiatsitest, õlipastellidest ja vesivärvidest. Ma olen juba kõik asjad ära proovinud. Mulle eriti meeldisid need vesivärvid; ma mökerdasin nendega vist lausa oma tubli kaks tundi. 

IT. IT. Jee. Minu lemmik!

Minu koolis sa PEAD tegema GCSE IT-d, mis on kindlasti su tulevikule ülihea; need suured tööandjad vaatavad su CVd, noogutavad pead, ahhetavad ja ohhetavad, et ''Oohoo, tal on ju ITs GCSE! Kindlasti võtame ta tööle!'' Aga minu arust on see aine üliigav. No tõesti, mind absull ei koti mingid input & output jullad, mis arvuti küljes tolgendavad. Mr Cosgrave (mu õpetaja, kes on šotlane) on võtnud pähe, et kuna ma natuke mulasin samal ajal kui tema luges välja rodu sõnasid ja nende definitsioone, siis tuleb mind hullult karistada küsimuste küsimusega ja kurjade pilkudega. Jeehaa. Ebameeldiv. Õnneks ta andestas mulle pisut, kui ma lasin tal kontrollida ühte oma küsimustest, mis oli õige. 

Okei, ma lähen magama. Kell on päris palju ja väsitav esimene nädal on juba selja taga. Homme tuleb külla Robi parim sõber Seth oma perega meile grilliõhtule. Vaatame, kuidas see siis välja kukub :)

Tervitustega, 

Ax 

Year 10

No tere seal :) 

Ma mõtlesin, et kirjutan oma elust-olust siin Inglisemaal. 

Täna algas mul kool. Whopee. Year 10. Kõlab uhkelt.. Õpetajad torgivad hargiga, et TEE TÖÖD VÕI KUKUD LÄBI! ÄRA KANNA MEIKI! KUI KÄEVÕRU NÄEN- PAHANDUS MISSUGUNE! JA SEE SEELIK- LIIGA LÜHIKE! OLGU OLLA! KOHE PÕLVENI! 
Oeh, see tüütu jama algab jälle. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas käevõrud või meik muudavad su õppeedukust. Nende asjade vahel pole ju mingisugust ühist. Näts, sama moodi. Mida see teeb? Äkki kellegi on halb hingeõhk ja sellepärast ei ole tal sõpru. Kui ta näriks nätsu, siis äkki oleks? Kool ise veel räägib, et tahab kõiki õnnelikuks teha. Pteh..

Okei, võib-olla LIIGA palju meiki on ka halb- kui sa oled nagu kook ei pruugi sa välja näha selle paksu laineri, jumestuskreemi/peitepulga & ripsmedušši alt. Noh, näiteks need pisut.. ehm..  litsakad tüdrukud (edaspidi lumivalgekesed) Nad on oma näod nii valgeks võõbanud, nagu minestaks kohe ära. Isegi need, kes on mulatid. Ma ei saa aru, miks nad ei võiks valida jumestuskreemi vastavalt nende enda nahale, mitte oma lumivalge sõbranna. 
Ega need lumivalgekesed ilusad tegelikult pole. Neil pole mingeid huvisid, peale joomise & seksi, mida näitab ka nende seelik, mis on nii lühike, et kui ta kummardab.. Nad ei saa kummaradada, ütleme seda. Kui neil kästakse meik maha võtta, on nad ikka, noh, teistsugused. Aga pulksirged juuksed peavad neil kõigil olema, VÕI MUIDU... 

Mu uus klasssijuhataja, Mr Caraher (kes on iirlane) ütles täna, et ''Tüdrukud, hoidke seelikuid allpool seda litsi-joont, teeme nii?'' Pani mind nii naerma :) Mul on hea meel, et mul uus klassijuhataja on. 

Ta küsis meie käest täna, mida me tahaksime nädala päevadel registratsioonis teha. Üks nendest lumivalgekestest otsustas karjuda välja ''SHOW AND TELL!''... 
Show and Tell on selline asi, et sa võtad midagi huvitavat kodust kaasa ja siis seisad klassi ees ja räägid sellest natuke aega. Seda tehakse tavaliselt 4-6 aastastega, mitte 15... 

Ma ei mäleta täpselt, kas me hakkamegi seda tegema või ei. Ta võttis seda väga tõsiselt, kuna keegi teine eriti ei viitsinud ühineda selle väikse klassi-jutuajamisega. Ei, mul tuli meelde, et me hoopis peame rääkima reedel (oli vist) 'Thought of the Week', ehk siis 'Nädala mõte'. Kui tore. Ma juba kujutan ennast seal klassi ees ette, näost punane nagu peet, üritades mingit lolli mõtet pähe ajada. Not gonna happen, buddy.

No ma ei tea.. Nats nõme. 

Okeei, ma lähen treeninglaagrisse. Tegelt rohkem nagu... täiskasvanute-spordiväljak.. Nagu see Tamme Staadionil, Tartus. Sarnane :) 

Tsauki-paukiii :)) xxx