Nagu mõned teist teavad, on mul nahaga vahel probleeme. Need probleemid tulevead jumal teab millest, aga pidevalt on mingi punn siin, siis on laik seal ja ära äestatud nahk seal, mis on päris tüütu.
Mul on nimelt selline tüütu naha-probleem nagu ekseem, mis on minu juhul väga kuiv ja sensitiivne nahk. Mul on see alati olnud, aga viimase aasta jooksul on see eriti välja löönud.
Alguses, umbes oktoobris eelmisel aastal läks mu nahk laiguliseks ja hakkas hullult sügelema. Arstid pakkusid muidugi hormoonkreeme, mis aitasid natuke aega, aga siis selle mõju kadus ja oli uut lahendust vaja. Mu kael oli kraabitud, jalad laigulised ja karju või appi, aga midagi ei osanud teha.
Seda kõike, kuni ma sattusin emmega Dr. Jackmani juurde. Meil oli jälle see sama probleem, mis enne - kuradi punane nahk, sügelemine jne. Dr. Jackman on mees, umbes oma 50ndates. Tal on tuhm-pruunid silmad, hallikarva juuksed ja murelik pilk. Ta on selline vähe ähmis inimene, kes sõidab rattaga tööle, tossud jalas, seljakott seljas ja seal sees vahetuskingad ja mõned raamatud. Dr. Jackman tundus nii mures mu naha pärast ja otsustas mu saata dermatoloogi juurde, mida me emmega olime juba ammu, ammu soovinud.
Ühel ilusal mai päikesepaistelisel pärastlõunal ma sättisingi sammud mu dermatoloogi juurde. See arst oli, ma pakun, india päritolust, väsinud olemisega jäik inimene. Minu arust tema töö absoluutselt talle ei sobi. Ta peaks olema hoopis mõni kinnisvara müüa, kes moosib inimesi, mitte selline, kes peab aitama inimesi oma nõmedast nahast jagu saama. Mulle tundus, et ta nagu vihkaks iga patsienti, kes ta kabinetti sisse astub, otsekui patsient kulutaks ta väärtuslikku aega.
Seda sama käitumist kasutas ta ka minuga. Õnneks, pärast paari minutit ta sulas justkui üles, olles lahke ja heatahtlik. Võibolla oli ta enne endale kohvi sülle valanud. Äkki oli tal lihtsalt halb uni öösel, mine sa tea. Igatahes, ta andis mulle huvitavat kreemi, mis koosneb põhiliselt parafiinist. See pidi olema suhteliselt uus meditsiin, mis on hea neile, kellele hormoonkreemid ei aita.
Ja see kreem tegi imet. Ohh, ta tegi. Nädalaga olid mu laigud pühitud! Viuhh! Kadunud! See oli IMELINE! Täitsa pael!
Väike miinus selle kreemi juures on, et sa pead olema hääästi järjekindel.. mida mina väga pole. Aga natuke ähvardamist, et nahk läheb jälle koledaks ja ma juba olengi uuesti tubli :)
Suvel, kui ma Eestis olin, siis tekkis nagu selline tunne, et kuna mul on puhkus, siis võib ju nats viilida ja täna mitte kreemitada.. Oh, homme pole aega! Oi kurat, jälle olen laike täis.. Niiet järjekindlust on mul vaja veel õppida. Aga küll ma õpin.
Aga kui juhtub nii, et ma kratsin ennast liiga palju, siis .. ohh, siis on jama. OK, kratsimine on üli hea. Aga pärast on ju valus. Ja vaod jäävad järele, mis on ka suhteliselt nõme. Eriti vastik on, kui ma lähen nii uljaks, et kratsin ennast puhta puruks, siis läheb pisik sisse ja ongi põletik sees. Siis on kas antibiotsi vaja või eestirahva meetodeid, nagu keedetud sibulajunn jalaküljes, ( mis minul tekitas tohutu punase laigu jala peale.. ma usun, et mõndadele see meetod sobib, aga mulle küll mitte ) kompress või näiteks teeleht. Alguses olin ma suhteliselt skeptiline selle kogu.. looduslike meetodite aga kui Sirts, mu kallis kõiketeadev vanaema suutis mu ära veenda, siis ma nägin, et teeleht mädapunni peal TÕESTI aitas! Täitsa imelik. Vanarahvas ikka teab, mida häda korral teha.
Aga õnneks on meil suguvõsas mõned Hiina meditsiini valdavad inimesed, kes oskavad nii üht kui teist su kohta öelda. Ma olen täitsa kindel, et need nõelad aitasid! Aitäh!
Kui päris aus olla, siis ma ei tea, mis selle jutu moraal on. Äkki ei olegi. Võibolla on. Ei tea. Ma pole üldse kindel, miks ma selle kokku kirjutasin. Eks ma vist kirjutan sellest, mis mul hetkel peas keerleb. Igatahes, loodan, et masekas algus teid ennast masekasse ei paisanud. Kui paiskas, siis minge ja vaatake mõnda head filmi, see alati aitab. Minu puhul vähemalt :)
Tervitaan!
No comments:
Post a Comment