Huuhh. Tehtud!

Arsti-päev

Ma just jõudsin koju, käisin arsti juures. Mulle tehti vereproov!! Jeeeee! Ma ei mäleta, millal viimane kord minult verd võeti, niiet ma õieti ei mäletanud kuidas see kõik käib. Ma jõudsin sinna, no clue whatsoever kuidas see käib. Rahulik ja veits segaduses. Arst rõõmsalt komplimenteeris seda, kuias ma nii rahulik olen :P Oh stop it you :P Igatahes, kui ma seda nõmedad süstalt nägin... Tekkis väike ärevus. Ma ei hakka luiskama, natuke ebameeldiv oli küll. Õnneks ma ei näinud, kuidas veri sellese topsikesse vajub, niiet see oli rahustav. Ma ei tea, miks mõned mingi minestavad. Okei, ebameeldiv on jah mõelda, et veri su veenist välja voolab, aga see on lihtsalt üks asi, mida lihtsalt peab tegema, kui sa tahad rõõmsalt ilma ekseemita elada. 

Sellegipoolest on mul ülim hea meel, et see tehtud on! Yeeeha! Järgmine reede saan vastused, mis asju ma kannatan ja mida mitte ja siis on happy days! 

Emme läks hambaarsti juurde täna, kuna talle tundus, et tal kukkus plomm suust ära. Õnnetus küll. Ta läks umbes 20 minutit tagasi, niiet ma ei teagi, kuidas tal hetkel läheb. Eks vaatame :) 

Ma pean nüüd tagasi kooli minema. Väike blogijutt selle vahele pole ju ka paha :) Igatahes, mul on hea meel, et see tehtud on! Jeehee :P 

Nüüd panen mundri selga ja kepslen kooli!
Tsauki-pauki!

Random Monday Vlog

Hei sõbrad-semud! Seekord ma proovisin hoopis vloggida :) Niiet, selline on see siis seekord. See on inglise keeles, kuna siis saavad erinevad inimesed minust aru :) 


Tervitaaan!

Ax

Täiesti suvaline jutt eimillestki täpsest

Nagu mõned teist teavad, on mul nahaga vahel probleeme. Need probleemid tulevead jumal teab millest, aga pidevalt on mingi punn siin, siis on laik seal ja ära äestatud nahk seal, mis on päris tüütu. 
Mul on nimelt selline tüütu naha-probleem nagu ekseem, mis on minu juhul väga kuiv ja sensitiivne nahk. Mul on see alati olnud, aga viimase aasta jooksul on see eriti välja löönud. 

Alguses, umbes oktoobris eelmisel aastal läks mu nahk laiguliseks ja hakkas hullult sügelema. Arstid pakkusid muidugi hormoonkreeme, mis aitasid natuke aega, aga siis selle mõju kadus ja oli uut lahendust vaja. Mu kael oli kraabitud, jalad laigulised ja karju või appi, aga midagi ei osanud teha.

Seda kõike, kuni ma sattusin emmega Dr. Jackmani juurde. Meil oli jälle see sama probleem, mis enne - kuradi punane nahk, sügelemine jne. Dr. Jackman on mees, umbes oma 50ndates. Tal on tuhm-pruunid silmad, hallikarva juuksed ja murelik pilk. Ta on selline vähe ähmis inimene, kes sõidab rattaga tööle, tossud jalas, seljakott seljas ja seal sees vahetuskingad ja mõned raamatud. Dr. Jackman tundus nii mures mu naha pärast ja otsustas mu saata dermatoloogi juurde, mida me emmega olime juba ammu, ammu soovinud.

Ühel ilusal mai päikesepaistelisel pärastlõunal ma sättisingi sammud mu dermatoloogi juurde. See arst oli, ma pakun, india päritolust, väsinud olemisega jäik inimene. Minu arust tema töö absoluutselt talle ei sobi. Ta peaks olema hoopis mõni kinnisvara müüa, kes moosib inimesi, mitte selline, kes peab aitama inimesi oma nõmedast nahast jagu saama. Mulle tundus, et ta nagu vihkaks iga patsienti, kes ta kabinetti sisse astub, otsekui patsient kulutaks ta väärtuslikku aega. 
Seda sama käitumist kasutas ta ka minuga. Õnneks, pärast paari minutit ta sulas justkui üles, olles lahke ja heatahtlik. Võibolla oli ta enne endale kohvi sülle valanud. Äkki oli tal lihtsalt halb uni öösel, mine sa tea. Igatahes, ta andis mulle huvitavat kreemi, mis koosneb põhiliselt parafiinist. See pidi olema suhteliselt uus meditsiin, mis on hea neile, kellele hormoonkreemid ei aita. 

Ja see kreem tegi imet. Ohh, ta tegi. Nädalaga olid mu laigud pühitud! Viuhh! Kadunud! See oli IMELINE! Täitsa pael! 

Väike miinus selle kreemi juures on, et sa pead olema hääästi järjekindel.. mida mina väga pole. Aga natuke ähvardamist, et nahk läheb jälle koledaks ja ma juba olengi uuesti tubli :)
Suvel, kui ma Eestis olin, siis tekkis nagu selline tunne, et kuna mul on puhkus, siis võib ju nats viilida ja täna mitte kreemitada.. Oh, homme pole aega! Oi kurat, jälle olen laike täis.. Niiet järjekindlust on mul vaja veel õppida. Aga küll ma õpin.

Aga kui juhtub nii, et ma kratsin ennast liiga palju, siis .. ohh, siis on jama. OK, kratsimine on üli hea. Aga pärast on ju valus. Ja vaod jäävad järele, mis on ka suhteliselt nõme. Eriti vastik on, kui ma lähen nii uljaks, et kratsin ennast puhta puruks, siis läheb pisik sisse ja ongi põletik sees. Siis on kas antibiotsi vaja või eestirahva meetodeid, nagu keedetud sibulajunn jalaküljes, ( mis minul tekitas tohutu punase laigu jala peale.. ma usun, et mõndadele see meetod sobib, aga mulle küll mitte ) kompress või näiteks teeleht. Alguses olin ma suhteliselt skeptiline selle kogu.. looduslike meetodite aga kui Sirts, mu kallis kõiketeadev vanaema suutis mu ära veenda, siis ma nägin, et teeleht mädapunni peal TÕESTI aitas! Täitsa imelik. Vanarahvas ikka teab, mida häda korral teha. 

Aga õnneks on meil suguvõsas mõned Hiina meditsiini valdavad inimesed, kes oskavad nii üht kui teist su kohta öelda. Ma olen täitsa kindel, et need nõelad aitasid! Aitäh!

Kui päris aus olla, siis ma ei tea, mis selle jutu moraal on. Äkki ei olegi. Võibolla on. Ei tea. Ma pole üldse kindel, miks ma selle kokku kirjutasin. Eks ma vist kirjutan sellest, mis mul hetkel peas keerleb. Igatahes, loodan, et masekas algus teid ennast masekasse ei paisanud. Kui paiskas, siis minge ja vaatake mõnda head filmi, see alati aitab. Minu puhul vähemalt :) 

Tervitaan!

Esimene Nädal

Tervitused!

Täna oli mul esimene GCSE kunsti tund. GCSE on selline asi nagu General Certificate of Secondary Education, ma ei hakka seda laialt ja pikalt lahti seletama; see on lihtsalt nagu tavaline kunsti tund, aga nagu kõrgemal levelil. Nagu sa oleksid lõpetanud kolmanda leveli oma mängus ja sukeldunud neljandasse. 

Igatahes, mul oli täna selle aine esimene tund. Mu õpetaja on Ms. Jennings, kes on tõsine kunstihing. Ta on umbes oma kesk-50ndates, vist keskea kriisis, mis väljenub sellest, et ta hakkas eelmisel kooliaastal, mu sõbranna kunsti tunnis nutma, kuna klass ei jäänud tasa. Jah, ma usun, et see nõmedus võib närvi ajada küll, aga noh.. Kas on tarvis terve klassi ees pillima kukkuda? Minu arust küll pole. Mine siis näiteks vetsu korra. Aga ära siis terve klassi ees pisaraid vala. Võib-olla on see mingi tema salanipp, et kui klass kuidagi vait ei jää, siis ta kukub pillima, jonnib nagu kolmeaastane ja trambib jalgu. Aga mine sa tea, ehk olid tal probleemid oma eraelus, kunagi ei või teada. 

Selles tunnis andis Ms. Jennings meile massiivsed, A3 suuruses nii-öelda 'vihikud', mis ei mahu kellelgi kotti peale minu, kuna mul on see aasta tohutu suur kott. Ella, mu sõbranna küsis, et ega sa ometi spordikotti kogematta ei ostnud. Ma naersin, aga enda arvates ma spordikotti ei ostnud. Minu arust oleks liblikalise spordikotiga ringi patseerimine suht veider. Spordikott on tavaliselt selline kole, must, äestatud ja higine, mitte liblikaline. 

Muide, ma soetasin endale täna koolist kunstipaki, mis koosneb vildikatest, pliiatsitest, õlipastellidest ja vesivärvidest. Ma olen juba kõik asjad ära proovinud. Mulle eriti meeldisid need vesivärvid; ma mökerdasin nendega vist lausa oma tubli kaks tundi. 

IT. IT. Jee. Minu lemmik!

Minu koolis sa PEAD tegema GCSE IT-d, mis on kindlasti su tulevikule ülihea; need suured tööandjad vaatavad su CVd, noogutavad pead, ahhetavad ja ohhetavad, et ''Oohoo, tal on ju ITs GCSE! Kindlasti võtame ta tööle!'' Aga minu arust on see aine üliigav. No tõesti, mind absull ei koti mingid input & output jullad, mis arvuti küljes tolgendavad. Mr Cosgrave (mu õpetaja, kes on šotlane) on võtnud pähe, et kuna ma natuke mulasin samal ajal kui tema luges välja rodu sõnasid ja nende definitsioone, siis tuleb mind hullult karistada küsimuste küsimusega ja kurjade pilkudega. Jeehaa. Ebameeldiv. Õnneks ta andestas mulle pisut, kui ma lasin tal kontrollida ühte oma küsimustest, mis oli õige. 

Okei, ma lähen magama. Kell on päris palju ja väsitav esimene nädal on juba selja taga. Homme tuleb külla Robi parim sõber Seth oma perega meile grilliõhtule. Vaatame, kuidas see siis välja kukub :)

Tervitustega, 

Ax 

Year 10

No tere seal :) 

Ma mõtlesin, et kirjutan oma elust-olust siin Inglisemaal. 

Täna algas mul kool. Whopee. Year 10. Kõlab uhkelt.. Õpetajad torgivad hargiga, et TEE TÖÖD VÕI KUKUD LÄBI! ÄRA KANNA MEIKI! KUI KÄEVÕRU NÄEN- PAHANDUS MISSUGUNE! JA SEE SEELIK- LIIGA LÜHIKE! OLGU OLLA! KOHE PÕLVENI! 
Oeh, see tüütu jama algab jälle. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas käevõrud või meik muudavad su õppeedukust. Nende asjade vahel pole ju mingisugust ühist. Näts, sama moodi. Mida see teeb? Äkki kellegi on halb hingeõhk ja sellepärast ei ole tal sõpru. Kui ta näriks nätsu, siis äkki oleks? Kool ise veel räägib, et tahab kõiki õnnelikuks teha. Pteh..

Okei, võib-olla LIIGA palju meiki on ka halb- kui sa oled nagu kook ei pruugi sa välja näha selle paksu laineri, jumestuskreemi/peitepulga & ripsmedušši alt. Noh, näiteks need pisut.. ehm..  litsakad tüdrukud (edaspidi lumivalgekesed) Nad on oma näod nii valgeks võõbanud, nagu minestaks kohe ära. Isegi need, kes on mulatid. Ma ei saa aru, miks nad ei võiks valida jumestuskreemi vastavalt nende enda nahale, mitte oma lumivalge sõbranna. 
Ega need lumivalgekesed ilusad tegelikult pole. Neil pole mingeid huvisid, peale joomise & seksi, mida näitab ka nende seelik, mis on nii lühike, et kui ta kummardab.. Nad ei saa kummaradada, ütleme seda. Kui neil kästakse meik maha võtta, on nad ikka, noh, teistsugused. Aga pulksirged juuksed peavad neil kõigil olema, VÕI MUIDU... 

Mu uus klasssijuhataja, Mr Caraher (kes on iirlane) ütles täna, et ''Tüdrukud, hoidke seelikuid allpool seda litsi-joont, teeme nii?'' Pani mind nii naerma :) Mul on hea meel, et mul uus klassijuhataja on. 

Ta küsis meie käest täna, mida me tahaksime nädala päevadel registratsioonis teha. Üks nendest lumivalgekestest otsustas karjuda välja ''SHOW AND TELL!''... 
Show and Tell on selline asi, et sa võtad midagi huvitavat kodust kaasa ja siis seisad klassi ees ja räägid sellest natuke aega. Seda tehakse tavaliselt 4-6 aastastega, mitte 15... 

Ma ei mäleta täpselt, kas me hakkamegi seda tegema või ei. Ta võttis seda väga tõsiselt, kuna keegi teine eriti ei viitsinud ühineda selle väikse klassi-jutuajamisega. Ei, mul tuli meelde, et me hoopis peame rääkima reedel (oli vist) 'Thought of the Week', ehk siis 'Nädala mõte'. Kui tore. Ma juba kujutan ennast seal klassi ees ette, näost punane nagu peet, üritades mingit lolli mõtet pähe ajada. Not gonna happen, buddy.

No ma ei tea.. Nats nõme. 

Okeei, ma lähen treeninglaagrisse. Tegelt rohkem nagu... täiskasvanute-spordiväljak.. Nagu see Tamme Staadionil, Tartus. Sarnane :) 

Tsauki-paukiii :)) xxx

Lotte

Terekest kah!

Oeh, mul läks ausalt öeldes meelest ära, et mul blogi on. Olen ikka super-blogija küll. Mu ema ja isegi tädi on mõlemad suured blogijad; mina vist nende geeni ei pärinud.
Kusjuures, ma saabusin just paar tundi tagasi koju. Eesti suvi oli lahe :) Ma ei teinud nii palju kunsti kui ma endale lubasin, aga noh, nats ikka. Söetükiga kritseldasin nats. Järgmine päev oli mu nahk suht punane ja krobeline, aga lahedad pildid tulid välja küll, esimese korra kohta. Pealegi, ma ei ole tohutu boheemlasest-kunstnik. Okei, võibolla vahel mõned mental breakdownid lipsavad mu igapäevaellu ja vahel ma leian mõne banaanikoore kuskilt toa nurgast, aga see ei tähenda, et ma olen nüüd mingi tohutu kunsti-hing. Ma ei tea, kes tegelt üldse sellist inimest kunstihingeks peaks. Rohkem räpaseks, kui aus olla. No ma ei tea. Inimesed tänapäeval, mis teil õige arus on?

Eestis on ikka igasugust ilma näha, täitsa pael. Sajab, siis on mingi veider udu-vihm, siis paistab päike ja siis on mingi värk selle kõige vahepeal. Aga sellegipoolest on tore seal olla- suguvõsa & sõprade seltis on alati tore aega veeta :) Suured tänud mu vanaemale & vanaisale, kes minu sealoleku ära kannatasid :) Mõned nahaprobleemid olid, aga muidu oli minuarust päris tore :)

Mu väike vend kamandas kõik Lottet vaatama; ma ei viitsi vist minna. Sada korda juba seda kedratud. See on küll hästi lahe film, ma üldse ei vaidle. Ma mäletan, kui ma olin mingi junsu, umbes 8 aastane ja ei jõudnud ära oodata, millal uus Lotte film välja tuleb. Noh, nüüd on see väljas. On olnud juba mingi aasta aega vist. Nagu näha on, ma ei ole enam selle filmi sarja nii suur fänn.

''Proua Helmi leiutis aga tõestab, et siga ON kotkas,'' nii armas :) Paneb alati muhelema. Aga okei, ma ikka lähen ka vaatama :P Söön oma sõnu. Tegelt ei söö, ma ei lubanud midagi. Okidoki, tsaukipauki!

Ax

Hei :)

Agnes siin jälle. Ma pole ammu kirjutanud, aga ega ma eriti järgekindel polegi :).
Ma olen praegu kodus, telku ees. Siin on üks kanal, kus on alati mingid lennujaama filmid. Vähemalt iga kord, kui mina selle peale sattun.
Nagu iga laupäev, ma läksin trenni. Tavaliselt on trenn kell 2.30 Kingston Arenas ja sessioon kestab 2 tundi. Täna ma läksin vara kohale (ma jään peaagu alati hiljaks), lausa pool tundi varem. Vahetasin riided ära, ootasin riietusruumis, mängisin telefonis ja kui kedagi kohale ei ilmunud, ma läksin trenni saali. Sisse vaadates nägin ma ridades laude ja toole, kõik ilusti reas :) Appi, see ajas mind lausa naerma. Ma kõllasin oma sõbrannale, Lucyle ja tema teatas, et see trenn oli kell 10.30! Ohh, see ajas mind naljakalt närvi :) Mis mul siis muud teha oli- panin riidesse ja sõitsin koju :)
Kuna täna toimub tohutu tähtis mäng Saksamaal, Munichis, kus Chelsea mängib Saksamaa vastu, siis oli buss täis elevuses 40ndates mehi, kõik teel pubisse. Muidugi ei olnud mehed ainukesed elevuses jalka fännid, ei. Kaks vanemas eas naist, ca 70 aastased, istusid rõõmsalt bussis, suured poekotid käes ja arutasid, et ei tea, kas Chelsea võidab või ei. See pani muigama :) Armsad vanad tädid :)
Mulle tundub, et terve Inglismaa on suures elevuses. Kõik Richmondi pubid on täna pungil. Igatahes, hoiame pöialt :)!

Tervitan!
Ax